Mitte miski pole nii, nagu esmapilgul tundub!

„Tere tulemas perekonda,“ ütleb Nina Winchester, kui ma ta elegantset maniküüritud kätt surun. Naeratan marmoriga kaetud hallis ringi vaadates viisakalt. See töökoht on mu viimane võimalus puhtalt lehelt alustamiseks. Võin ükskõik millist rolli mängida. Kuid üsna pean saan teada, et Winchesterite saladused on mu enda omadest hullemad …

Löön iga päev Winchesterite ilusa maja maast laeni läikima. Toon nende tütre koolist koju. Ja valmistan enne ülemisele korrusele minekut ja seal tillukeses toas üksi oma eine söömist tervele perele hõrgu toidu.

Püüan mitte märgata, kuidas Nina tekitab segadust üksnes selleks, et mind seda koristamas jälgida. Ja seda, kuidas ta abikaasa Andrew on iga päevaga üha murtuma moega. Andrew’ ilusatesse pruunidesse, tohutut valu täis silmadesse vaadates on raske mitte ette kujutada, mis tunne oleks elada Nina elu. Garderoobituba, uhke auto, ideaalne abikaasa.

Proovin ühte Nina laitmatult valgetest kleitidest vaid korra selga. Üksnes selleks, et teada saada, mis tunne oleks seda kanda. Aga ta saab sellest üsna varsti teada … ja selleks ajaks, kui ma taipan, et pööningukorrusel asuva magamistoa ust saab lukustada üksnes väljastpoolt, on juba hilja.

Aga ma trööstin ennast: Winchesteritel pole aimugi, kes ma tegelikult olen.

Nad ei kujuta ette, milleks ma olen võimeline …



“Koduabiline” on võrratu psühholoogiline krimikalduvustega põnevik. Iseenesest on see ju lihtne lugu, kuid see on kirja pandud suurepäraselt keeruliselt ja autor suudab lugeja pidevalt eksiteele viia.

Peategelane on Millie, segase minevikuga neiu, kelle elu pole just kõige kergem olnud ja nüüd peab ta kõvasti vaeva nägema, et mitte tagasi vana elu juurde minna. Töökoht Winchesteride juures oleks talle kui taevakingitus. Või kas ikka oleks?

Igatahes, kui ta on juba lootuse kaotanud, saab ta siiski selle töö. Kolib tillukesse pööningutuppa, teeb majas suurpuhastuse, koristab kõik uuesti üle, kui Nina käib juba puhastest kohtadest kui tuulispask üle, visates siia ja sinnapoole vihjeid, et Millie pole piisavalt hoolikas. 

Abikaasa tundub olevat üllatunud, et neil on koduabiline, kuid peagi saab Milli Andrewga hästi läbi, kuid Ninaga muutuvad suhted üha enam õudusunenäo laadseks. Tekib küsimus, kas Nina on hull, või on Millil mäluga probleeme. Kas Winchesteride maja on täpselt sama hull kui on “Winchesteri maja” või on siin miskit hoopis salapärasemat mängus.

Käimas on mäng, pikk mäng. Isegi kui kõik mängus osalejad ei tea, et nad mängus on, millised on mängu reeglid ja mille järgi saab öelda, et mäng on lõppenud ning mängu on võitnud üks või teine osapool, on see siiski üks äärmiselt põnev mäng. Mäng mida jälgides võid oma sõrmeküüned ära närida, Whisky Tango Foxtrot pidevalt huulil. Ning pidage meeles, hambad on privileeg! 😉

See on raamat, mida on raske, kohe väga raske käest panna. Väga hea lugemine.

Digiread

- Reklaam -spot_img

Jaga oma arvamust raamatu kohta

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia