Rootsi kirjanik Mattias Edvardsson on mees, kes usub lihtsasse, kuid võimsasse põhimõttesse: tuleb kirjutada seda, mida ise tahad lugeda. Ja see valem toimib – tema psühholoogilised põnevikud on tõlgitud paljudesse keeltesse ning menukist „Täiesti tavaline perekond” on tehtud isegi Netflixi sari. Äsja ilmus „Söderslätti kuritegude” sarja teine osa „Postkaart mõrvarilt” ning selle puhul andis autor Eesti Raamatule eksklusiivse intervjuu, kus rääkis kirjutamisest, kodukandist ja inimhinge sügavustest.
Kuidas tutvustaksite ennast Eesti lugejatele?
Olen 48-aastane, elan koos oma naise ja kahe tütrega Lõuna-Rootsis. Olen kirjutanud kogu oma elu ning minu esimene raamat ilmus 2012. aastal. Mõni aasta hiljem tuli suur rahvusvaheline läbimurre romaaniga „A Nearly Normal Family“, millest on tehtud ka Netflixi sari (eesti keeles ilmus „Täiesti tavaline perekond“ 2019).
Palju aastaid töötasin õpetajana ja kirjutasin selle kõrvalt, kuid nüüd olen täiskohaga kirjanik. Mulle meeldivad sport, muusika ja lugemine.
Palun tutvustage eestlastele Söderslätti piirkonda. Kus see asub, mis on sellele iseloomulik ja miks valisite selle oma sarja tegevuspaigaks?
Söderslätt on Rootsi kõige lõunapoolsem tipp. Väga kaunis maastik avarate põldude ja niitudega. Söderslätti keskuseks on väike Läänemere-äärne linn Trelleborg. Olen ise seal sündinud ja kasvanud ning just seetõttu tahtsin oma kodupiirkonda tutvustada ka oma lugejatele.
Kuidas see teid mõjutas, kui teie bestsellerist tehti Netflixi sari?
Minu kirjutamist pole see mõjutanud. Küll aga on see mõjutanud paljusid muid eluvaldkondi. Töötan nüüd täiskohaga kirjanikuna ega pea nii palju majandusliku poole pärast muretsema. Aga muidu olen ikka seesama inimene.
Kui mõni meie lugeja pole veel ühtegi teie raamatut lugenud, siis millest soovitaksite alustada?
Kui teile meeldivad psühholoogilised põnevikud või domestic noir, siis võiks alustada raamatust „Täiesti tavaline perekond“. See oli esimene selles žanris kirjutatud raamat ja sellele järgnes veel kolm teost, mis on siiski täiesti iseseisvad (eesti keeles on need raamatud ilmunud nimetuste all „Head naabrid“, „Peretragöödia“ ja „Luba, et vaikid“). Kui eelistate traditsioonilisemaid detektiivilugusid või politseiromaane, tasub alustada Söderslätti sarja esimesest osast „Hauavälu“ (ilmus eesti keeles 2025).
Olete töötanud õpetaja ja psühholoogiaõpetajana – kuidas see kogemus mõjutab teie tegelaste loomist?
See pole päris täpne – olen aastaid töötanud gümnaasiumiõpetajana, kus õpetasin psühholoogiat (ning rootsi keelt ja kirjandust). Kuid mu taust mõjutab mu kirjutamist väga palju. Mind huvitab eelkõige inimpsüühika ja see, miks me teeme seda, mida teeme. Detektiiviromaan on selle uurimiseks väga hea vorm.
Sarja tegevus toimub 1990. aastatel – ajal, mil kasutati veel lauatelefone, saadeti kirju ja postkaarte ning politseil polnud tänapäevaseid tehnilisi vahendeid. See aeg polnudki nii ammu, kuid tundub nostalgiline. Miks just see periood?
Olin 1990. aastatel teismeline ja noor täiskasvanu, seega kujundas see aeg mind palju. See polnud tõesti kuigi ammu, kuid tundub ometi kauge. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas ühiskond on sellest ajast muutunud. Lisaks on politseitööst palju lihtsam kirjutada, kui see ei põhine ainult digijälgedel ja DNA-l.
„Postkaart mõrvarilt“ keskendub lisaks kuritegudele ja mõrvari tabamisele ka sellele, kuidas sellised teod mõjutavad perekondi ja kogukonda. Miks on see teie jaoks oluline?
Minu peamine fookus on alati inimestel. Tahan jutustada lugusid inimestest, kes raamatus tegutsevad, ja sellest, kuidas kuriteod neid mõjutavad. Tõsine kuritegu on hea loo käivitaja, kuid huvitav pole mitte kuritegu ise, vaid inimesed.
Kust te inspiratsiooni saate – kas mõni päriseluline juhtum on teid mõjutanud või hoiate teadlikult distantsi tegelikest sündmustest ja inimestest?
Mind huvitavad väga päriselulised krimilood ja ammutan palju inspiratsiooni tegelikkusest. Selles sarjas püüan kujutada kuritegusid ja politseitööd nii, nagu see oli 1990. aastatel. Kuigi see polnud nii ammu, on uurimismeetodid palju muutunud. 1990. aastatel oli Rootsis suur huvi sarimõrvarite vastu, eriti seoses Thomas Quickiga, keda peeti Rootsi ajaloo kõige hullemaks sarimõrvariks, kuid kes hiljem kõigis mõrvades õigeks mõisteti. See oli üks põhjusi, miks tahtsin kirjutada kahtlustatavast sarimõrvarist.
Kui palju uurimistööd te enne kirjutamist teete? Kas konsulteerite politsei, juristide või psühholoogidega?
Suurem osa minu uurimistööst seisneb vanade juhtumite uurimises – eeluurimismaterjalide ja kohtuotsuste lugemises. Mul on ka politseikontakte. Enne selle sarja kirjutamist kohtusin mitme naispolitseinikuga, kes töötasid Söderslättis 1990. aastatel.
Politseiuurija Gunni Hilding on krimikirjanduses ebatavaline tegelane – peaaegu liiga soe ja inimlik. Tahaksime väga teada, mis saab tema suhtest Valteriga, kuigi mõistame, et te ei saa palju paljastada. Kas annaksite väikese vihje?
Hahaa, aitäh! Mulle endale meeldib Gunni väga. Kahjuks ei saa ma veel midagi avaldada – peate seda lugema järgmisest raamatust.
Selles raamatus on huvitav teema ka Jehoova tunnistajate liin. Mis suhe teil nendega on?
Gunni kasvas üles Jehoova tunnistajana, kuid lahkus liikumisest teismeeas. See tähendab, et tal pole lubatud oma perega suhelda. Tahtsin kirjutada sellest, kuidas suletud religioosses kogukonnas kasvamine inimest mõjutab. Ja siis juhtus nii, et Jehoova tunnistajad koputasid mu uksele – ja ma lasin nad sisse.
Teie raamatud on tõlgitud paljudesse keeltesse – kas rahvusvaheline edu on muutnud teie kirjutamist?
Ei, ma ei ütleks nii. Ma ei usu, et peaks – või et oleks võimalik – oma kirjutamist kellelegi või millelegi kohandada. Hoolimata ootustest tuleb kirjutada seda, mida ise tahad lugeda, ja loota, et keegi teine tahab seda samuti lugeda.
Kas eri riikide lugejad tajuvad teie lugusid erinevalt?
Mõnes mu raamatus, eriti „Täiesti tavalises perekonnas“, puudutan religiooni (kristlust). Rootsis ei tekitanud see eriti reaktsioone, kuid USA-s sain mõned kirjad lugejatelt, kelle arvates läksin liiga kaugele, kuigi kirjeldasin vaid üht pastorit ega kritiseerinud religiooni ennast.
Kas Rootsi ühiskonna muutumine mõjutab ka teie kirjutamist?
See mõjutab mind nii, et püüan kirjeldada erinevusi tänapäeva Rootsi ja 1990. aastate Rootsi vahel. Maailm – ja eriti Rootsi – on sellest ajast palju muutunud, ning seda tahan oma raamatutes käsitleda.
Milline tagasiside lugejatelt on teid kõige rohkem üllatanud või liigutanud?
Olen saanud kirju endistelt Jehoova tunnistajatelt, kes on mind tänanud nende olukorra realistliku kujutamise eest. See teeb väga head meelt.
Kas töötate praegu uue romaani kallal? Mida võite selle kohta juba avaldada?
Kirjutan praegu Söderslätti sarja kolmandat osa. See ilmub Rootsis augustis ning olen hetkel lõppredigeerimise faasis. Jätkame Gunni, Valteri ja teiste Söderslätti politseinike jälgimist. Raamat räägib väga suletud sektist ning rootsi keeles kannab see pealkirja „The Girls At The Altar“.
