Ulrika Kelk-Pedersen on hariduselt filoloog ning aastaid töötanud nii üldharidus- kui ka erakoolides. Viimasel aastakümnel on ta elanud Taanis ja tegutsenud kinnisvarasektoris. Oma äsjailmunud debüütromaanis „Kassikuld. Ühe õpetajanna seiklused eliitkoolis“ käsitleb Kelk-Pedersen naisõpetaja tööelu ühes suurlinna prestiižses koolis ning käänulist teed armastuse poole.
- Miks kokku panna kool ja kohtingumaailm?
Miks ka mitte? Need on üsna äärmuslikult erinevad teemad ja nende ühes raamatus kajastamine tekitab põnevama lugemiselamuse.
Esiteks on õpetaja ametlik kuvand kuidagi steriilsevõitu, tal on n-ö lubatud küll abielus olla, aga vabas stiilis vallatused vastassooga oleksid nagu … taunitavad? Ometigi on just kool koht, kus kollektiivis on enamasti naised ehk et puudub sooline balanss. Lahutatud eesti naiste protsent on kõrge, statistiliselt on 50−60-aastaste naiste hulga kohta u. sada tuhat meest vähem, koolist kolleegide hulgast õpetajanna tõenäoliselt kaasat ei leia.
Teisalt on ajakirjanduses kajastamist leidnud ka palju tragikoomilisi netisuhteid, kus üksindusest kriitikameele minetanud naised kaotavad nii oma südame kui ka vara igat masti pättidele.
Sestap tuli soov kajastada lähemalt ka seda maailma, seda enam, et tegelikkuses on väga paljud õnnelikud paarid, ka noored, teineteist leidnud just tutvumisportaalides. Ehk et julgustada inimesi mitte alla andma, maailm on imelisi juhtumusi täis! Kohtinguäppe mänguliselt tarvitades võib saada nii meelelahutust kui ka tõsisema žanriga suhtlust, kuid meeleheitel inimestel soovitan neid vältida.
Pealegi lahkub Ulrika teise riiki mitte tööalase konflikti tõttu või materiaalsetest kaalutlustest lähtuvalt, vaid ikka armastuse pärast, nagu paljudel tänapäeva Eestis kombeks.
Ja ma küsiks vastu: miks kooliteemat nii vähe kajastatakse? Igaüks meist on kooliga kokku puutunud ‒ ise koolis käinud, lapsed käinud, kes ise õpetanud, kes õpetajat tundnud … aga siiski tundub see ühiskonnas hell teema olevat, mida ei julgeta eriti torkida? Huvitav, miks?
- Kas otsus kogemustest raamat kirjutada tuli lihtsalt? Ja kas õpetajate koolikiusamine on mahavaikitud reaalsus, et laste koolikiusamisele rohkem tähelepanu saada?
Ei, kindlasti mitte. Ei otsus ega kirjutamise protsess ise olnud mulle lihtsad. Eriti hull oli kirjutamine, selline tunne oli, nagu oleksin tuub ja pigistaksin iseenda seest sõnu jõuga välja.
Pigem arvan, et need [kaks kiusamise liiki] on paralleelreaalsused. Kool on nii õpetajale kui ka õpilasele töökoht, kus kiusamine on väga taunimisväärne. Julgen väita, et paljud pedagoogid üritavad lastevahelist koolikiusamist mitte märgata, sest selle vastu võitlema asumisel võivad õpetaja jaoks olla kaugeleulatuvad ja ebameeldivad tagajärjed. Samas olen töötanud kollektiivides, kus kiusutendents puudub või ei ole mainimisväärne.
Õpetajana töötades nautisin väga oma erinevaid töökeskkondi ja enamik töökollektiive olidki väga meeldivad. Siiski, Eestist lahkumisel tekkinud füüsiline ja ajaline distants koolieluga tekitas ootamatu dissonantsi nn normaalse, heas mõttes rahuliku elu ja eelnevalt kogetu vahel.
Lisaks isiklikele tähelepanekutele hakkas ka teistelt koolieluga seotud isikutelt kuuldu-nähtu ühtäkki elama iseoma, karikatuurset, äärmuslikkuseni utreeritud elu; neid nüansse pakub koolimaastik külluslikult.
Keerles peas nagu väike näidend, stseen stseeni järel, üha jälle tõstatades küsimusi: miks inimesed reageerivad olukordadele just niimoodi ja mitte teisiti? Mis paneb inimest kriitikavabalt kaasa tegema kõike, mida juhtkond või soosingus olev grupp käsib? Mis takistab inimest ütlemast: stopp, seda siin ma kaasa ei tee? Kuhu ja kuidas kaob märkamatult mõne inimese eneseväärikus? Kas raamatu peategelane leiab nendele küsimustele vastused, on juba lugeja otsustada.
- Kuidas teie arvates koolikiusamisest vabaks võiks saada?
Selleks on väga palju vaimset pingutust vaja. Isiklikult olen igas oma klassis klassijuhatajana suutnud probleemid lahendada, tõsi küll, lugematute magamata ööde ja šokkide hinnaga. Ning probleemiks pole osutunud mitte lapsed, vaid pigem nende vanemad. Sellest tulenevalt ei julge paljud õpetajad konfliktsituatsioone juurde tekitada ja üritavad kiusamist mitte märgata. Olen ise puutunud kokku olukorraga, kus kiusava lapse vanem valis konfliktolukorra lahendamise asemel õpetaja ahistamise.
- Kas eliitkoolid on õigustatud või tekitab see lastes liigset stressi? Kumba eelistate, kas kodutöödeta õpet, nagu näiteks Soomes, või traditsioonilist?
See on väga komplitseeritud teema. Isiklikult pooldan nn ülespoole harimist ehk et õpitav võiks alati pigem tibake raskem kui liiga kerge olla. Eliitkoolides on kindlasti igapäevane akadeemiline tase kõrgem, sest seda võimaldavad intellektuaalselt võimekamad lapsed ja toetav kodune taust. Liigset stressi on alati võimalik vältida, hea soovi korral saab igas koolis nivelleerida teatud ülesandeid nii, et ka aeglasemal õpilasel tekib edukogemus.
Kui minu teha oleks, oleksid kõik Eesti koolid eliitkoolid selle sõna parimas tähenduses. Stressist rääkides ‒ ka stressiga kokku puutumine ja sellest ülesaamine on eluks vajalik kogemus.
Enese ületamine, pingutus ja edukas sooritus ning sellest tulenev edutunne on väga olulised komponendid. Harituks saamine ei saagi liiga kerge olla, pingutamine on õppimisprotsessi üks komponente. Toon lihtsa näite: luuletuse pähe õppimine. Hilisemas elus ei ole mingit tähtsust, mitu luuletust keegi algklassides pähe õppis, küll aga arendab teksti pähe õppimine lapse õpioskusi. Näiteks õppimise metoodika omandamine (luuletust rea kaupa korrata, tekst kinni katta jne) aitab lapsel ise avastada endale sobivaid mnemotehnilisi nippe, arendab tehnilist mälu ja sisemist distsipliini.
Tänapäeva õpitehnoloogiad ei pööra minu arust neile oskustele piisavalt tähelepanu. Näiteks Taani koolides on isegi korrutustabeli pähe õppimisest loobutud, sest telefonist saab vastuse kätte. Taani koolides kodutöid ei anta, hindeid ei panda ja ainetunnid kui sellised praktiliselt puuduvad. Eesmärk ‒ stressivaba kool ‒ on küll täidetud, aga haridusega pole sel kooli palju pistmist. Lähim näide on minu oma abikaasa poeg, kes oli saanud 14 (habe juba kasvas, kaheksas klass), kui ühtäkki selgus, et ta ei oska lugeda, ei saa loetust aru või loeb midagi ja kuidagi, aga mõistab loetut valesti. Seda siis seitsme kooliaasta jooksul, mil ei märganud midagi kahtlast ei kodu ega kool! Selline nn kool on minu silmis täiesti absurdne koht. Aga jah, õnne jagub ja stressi koolis pole, seda peab tõdema, iseasi, kas seda lastehoidu just haridusasutuseks saab pidada.
Kodutöödest ‒ neid ei pea olema palju, aga minu arust on need väga vajalikud. Arendavad kohusetunnet, iseseisva töö oskust ning selgitavad välja lüngad teadmistes, st koduste ülesannete kontrollimisel on alati võimalus oma teadmisi täpsustada. Kindlasti ei tohiks kodutöö olla üle jõu käiv karistus või halva hinde saamise võimalus − eeldusel, et õpilane on tõemeeli proovinud seda iseseisvalt teha.
- Kas Eestis õpetajaks õppimine teeb mujal õpetajaameti lihtsamaks või raskemaks?
Eesti õpetaja on akadeemilises mõttes väga kõrgelt haritud spetsialist. Näiteks Taanis ei ole põhikooliõpetajatel üldse ülikooliharidust. Õpetajate seminaris õpitakse 3,5 aastat, mille käigus omandatakse pea kõik alusained, ehk et esimese kuue aasta jooksul õpetab üks ja sama inimene pea kõiki (6‒8) aineid.
Ma kõlan nüüd küll väga kriitiliselt, aga minu kogemuse kohaselt on Taanis riikliku põhikooli tase nõrk, õppematerjalid igavad ja sageli vigu täis. Minu arust on Eesti kooliharidus ja õpetajate ning õppematerjalide tase siiani ülihea, maailmatasemel. Samas ei ole Eestis omandatud haridusega Taani koolis kerge tööd leida, sest 6‒8 aine õpetamist Eestis (õnneks) veel ei praktiseerita.
- Kas õpetajatele tänapäeval esitatavad nõudmised on ebarealistlikud?
Kohati kindlasti. Olen õpetamisest aastaid eemal olnud, aga näiteks kujundava hindamise kriteeriumid jäid täiesti arusaamatuks. Ei ole realistlik ega vajalik kirjutada iga tunnikontrolli lõppu kirjandit lapse soorituse kohta, sealjuures iseend kordamata. Lihtne hinne on kõigile hoomatav ja arusaadav ning kriteeriume on võimalik vajadusel netist lugedes täpsustada. Mul on ka kogemusi arutu hulga aruannete, plaanide, töökavade jms paberimajandusega, mille kogus võib sõltuvalt koolist tohutu suur olla.
- Mida soovitate algajatele õpetajatele?
Ära vigasta õpilast moraalselt ega psüühiliselt! Ära solva ega häbista last. Sellel, et ta midagi ära ei õppinud, ei ole pikemas perspektiivis mingit tähtsust, küll ta ükskord ikka õpib, eriti kõik endale päriselus vajaliku. Moraalselt lüüa saanud, alandatud ja hirmutatud laps aga hakkab kartma kogu õpiprotsessi, kooli ja kooliga seonduvaid tegemisi, sageli hakkab õppimist lausa vihkama. Need traumad on tihti eluaegsed.
Iseenda pahameelt analüüsides avastasin, et väliselt õpilasega karm, olin tegelikult kuri iseenda kui õpetaja peale. Enamgi veel ‒ hingepõhjas avastasin hirmu, et ju ma ise polnud õpetajana küllalt hea, kui selle või tolle lapse tulemused kehvad olid. See avastus aitas mul mitmeski mõttes iseenda ja õpiprotsessi tulemustega rahu teha. Ehk et, noor õpetaja, vabasta oma sisemine hirm, et sa pole olnud küllalt hea. Kõik tuleb omal ajal.
- Kas teie lugu on edulugu või õnneliku juhuse kirjanduslik fantaasia?
See väga peen küsimus võtab lausa kukalt kratsima. Mis vahe on edul ja õnnelikul juhusel? Äkki edu ongi õnnelike juhuste kokkusattumine? Täiesti kindlasti on aga žanriliselt tegemist kirjandusliku fantaasiaga ja kooliteema lausa küsis ennast raamatusse, kuna olen aastaid olnud õpetamisega seotud ning haridus on mulle alati olnud tähtis teema.
- Kas raamatule on oodata ka järge?
Jah, kindlasti. Ulrika juba nõuab uusi väljundeid. Kindlasti jätkan ka haridusteemade kajastamist, sest see on vähe kirjeldatud, tänuväärne kirjandusmaastik.
- Kes on teie kirjanduslikud eeskujud?
Hmm. Mihhail Bulgakov kohe kindlasti. Ilf ja Petrov. Hea nali päästab alati päeva. Taasavastasin, et Franz Kafka, kelle tekstid kunagi ebareaalsed ja ängistavad tundusid, on praegu lõbustav lugemine, sest paljuski juba elame tema loodud absurdimaailmas.
