Kas võime surnutega rääkida on anne või needus? Huvitav on seegi, mille kadunukesed endiga hauatagusesse ellu kaasa võtavad – milliseid sõnumeid nad kõige olulisemaks peavad? Kas meieni jõudvad sõnumid võivad ajendada meid oma elu nende põhjal korrigeerima?
Aeglases ja läbimõeldud tempos kulgev romaan, mis vastab fantastiliste tegelaskujude, vaimuka ja tundliku dialoogi, tasapisi ilmsiks tulevate infokildude kaudu paljudele meie küsimustele. Selle romaani süžee on kõike muud kui tavaline!
„Kuulates vaikijaid“ on kaunilt kirja pandud lugu õnne leidmisest, endale kõige paremini sobiva tee valimisest ja endale truuks jäämisest.
Anne Griffinist on kiiresti kujunemas üks meie kaasaja kõige kaunima käekirjaga jutuvestjatest. Tal on eriline anne kujutada eksimatult ja kindla käega oma tegelaskujude hingeelu lausa vapustaval viisil.
Erakordselt hästi läbi mõeldud süžee. Virtuooslik lugu avab kiht-kihilt, sujuvalt ja loomulikult Jeanie minevikku ja kogemusi ning selle tulemusel tunneb lugeja tema vastu südames tohutut empaatiat. Jeanie elu hargneb meie ees lahti paeluvate ja nõiduslike jutuajamiste
kaudu, mida ta surnutega peab. Sümpaatses peategelases saavad kokku elemendid ja emotsioonid, mis on paljudele meist mõistetavad.
„Kuulates vaikijaid“ ei ole üksnes nõiduslik ja kaasahaarav lugu, millesarnaste loomises Anne Griffin on lausa ületamatu, vaid see maalib ühtlasi pildi Iirimaast, selle traditsioonidest, suust suhu edasi antavatest lugudest, kogukonnatundest ja kõige selle mõjutustest inimestele,
tehes seda niivõrd selgetes ja klaarides toonides, et keskkonnast saab inimestega võrdväärne tegelaskuju.
Ehkki „Kuulates vaikijaid“ on üles ehitatud vestlustele surnutega, ei muuda see süžeed läilaks või võltsvaimseks. Selle asemel on tegemist valusa, liigutava ja vaimuka looga, mis on kirja pandud läbi kuiva huumoriprisma – ja nali jõuab lugejani vahel hoopis surnute räägitu
kaudu. „Kuulates vaikijaid“ saab ainest meie hirmudest, armastusest, ambitsioonidest ja enesepettusest, ning tulemuseks on lugu, millega iga inimene, hoolimata selle toimumise ebaharilikust keskkonnast, suhestuda suudab.
Lugu tervikuna on läbi põimitud üdini inimlike teemadega. Kohusetunne ja ambitsioonid, esimene armastus ja kestvad suhted, elu ja armastus, kirg ja ahastus annavad lummava tulemuse, mis lugejat hetkekski külmaks ei jäta.
Anne Griffin on kirja pannud noore inimese kõikehõlmavat, sõgedusse kalduvat kirge ja stabiilset abielusuhet vastandava romaani. Ühtlasi on ta osanud pehmendada surma kalkust ja lõplikkust, maalides sellest peresõbraliku pildi.
„Kuulates vaikijaid“ on tõeline meistriteos. Selle lugemisega lõpuni jõudes tõi raamatule mõtlemine veel päevi mu silmadesse pisara ja südamesse rõõmu. Ma lihtsalt jumaldasin seda.
Üksnes sündinud jutuvestjale on jõukohane Jeaniet kirjeldades rääkida, „kuidas iirlaste tedretähnid päikese käes välja löövad ja kõiki pindu katavad nagu nartsissid märtsikuus“, ja just seda Anne Griffin ongi – sündinud jutuvestja, kes on meieni toonud järjekordse imetabase loo suhetest pereliikmete, sõprade ja armastajate vahel, lisanud sellele surnute hääli kasutades imelise kiiksu ja julgustanud meid mõtlema sellele, kuivõrd oluline on iseendale truuks jäämine selles – ja ehk järgmiseski elus.
