2023. aasta on Stig Dagermani „Pulmasekelduste“ ilmumiseks igati kohane, lausa märgiline, sest just sel sügisel tähistati Rootsis ja mujalgi kirjaniku 100. sünniaastapäeva. Sel puhul ilmus Rootsis tema tütre Lo Dagermani raamat oma isast ja emast, Uppsala linnateatris toodi lavale „Saksamaa sügis“ (Tysk höst, 1947) ning uue saatesõna ja kommentaaridega anti taas välja autori viimane romaan „Pulmasekeldused“ (Bröllopsbesvär, 1949).
Stig Dagermani lühikeseks jäänud, kuid jõulist loomingut peetakse XX sajandi Rootsi kirjanduse üheks olulisemaks. Tema käekirja on võrreldud selliste autoritega nagu Kafka, Camus ja Faulkner. Hämmastavalt napi ajaga jõudis ta kirjutada neli romaani, lisaks novelle, artikleid, reportaaže, satiirilisi värsse ja näidendeid, mis jäid Rootsi modernismi ja realismi tähtteosteks – ning mis on ikka ja jälle leidnud uusi lugejaid. Dagermani loomingut avastatakse üha uuesti, Nobeli laureaat J.M.G. Le Clézio pidas teda enda oluliseks mõjutajaks ja märkis Dagermani ära ka oma auhinnakõnes. Graham Greene on nentinud, et „Dagerman kirjutas kauni objektiivsusega. Tundeliste fraaside asemel kasutas ta hoolikalt valitud fakte ehituskividena, et tunnet esile kutsuda“.
autor: Mattias Mäestu
Stig Dagerman sündis 5. oktoobril 1923 Uppsalast põhja pool, Gävle lähedal asuvas Älvkarlebys. Pealtnäha keeruline lapsepõlv kulges esimesed üheksa aastat isapoolsete vanavanemate hoole all. Norrlandis lõhkajana töötanud isa ja Härnösandis telefonistina töötanud ema ei elanudki iial koos. Dagerman meenutab seda aega ja toonast lihtsat elu hiljem siiski suure soojusega ning „Pulmasekelduste“ sündmustik ja tegevuspaik on ammutanud ainet just nimelt sealt kandist.
Üheksa-aastasena kolis poiss isa ja tolle uue perekonna juurde Stockholmi. Isa oli sündikalist ning ka Stigile olid anarhismi ja eriti sündikalismi ideed eluaeg südamelähedased. Rootsi sündikalistlikus noorteliidus avaldus tema kirjutamisanne, ta töötas mitmete vasakpoolsete väljaannete juures ja ajalehele Arbetaren tegi ta kaastööd surmani. 1940. aastal tappis üks vaimuhaige Dagermani vanaisa ja varsti seejärel sai vanaema insuldi. Järgnes esimene Stig Dagermani paljudest enesetapukatsetest.
Sellest hoolimata lõpetas Dagerman 1942. aastal Stockholmis gümnaasiumi. 20-aastaselt ta abiellus ja sai kaks poega. Pärast kooli lõppu töötas ta muu hulgas saarestikulaevade kontrolörina ja bussijuhina. Ta läbis ka ajateenistuse kaitseväes, kust ammutas ainest oma debüütromaaniks „Madu“ (Ormen), mis ilmus 1945. aastal. Üsna lõdvalt seotud süžee põhiteemaks on hirm. Kriitikud aplodeerisid – Dagerman kuulutati geeniuseks, ta oli imelaps ja paljutõotav noor kirjanik.
Debüüdile järgnes neli ülimalt produktiivset aastat, mida ümbritses kultuuriüldsuse palav armastus. 1946. aastal ilmus teine romaan, mis oli kirjutatud Kymmendö saarel August Strindbergi majas. Romaani pealkiri oli „Hukkamõistetute saar“ (De dömdas ö) ja seda on kirjeldatud kui tema kõige keerulisemat teost. Igasugune realism on kadunud ja asendunud sürrealismiga, veidral, õudusunenägu meenutaval saarel ootavad seitse laevahuku üle elanut surma. Keel on tulvil sümboleid, laused pikad ja ängistus nii ülivõimas, et mõtted kipuvad tagaplaanile jääma. Tegu on ka kõige poliitilisema romaaniga, mille Dagerman kirjutas.
1947 esietendus Stockholmi Dramatenis tema esimene näidend „Surmamõistetu“ (Den dödsdömde). Samal aastal andis ta välja ka novellikogu „Öö mängud“ (Nattens lekar), mis pälvis sooja vastuvõtu.
1947 ilmus Dagermani reportaažikogumik sõjajärgselt Saksamaalt, pealkirjaga „Saksamaa sügis.“ 1946. aastal oli ta sõitnud ajalehe Expressen ülesandel puruks pommitatud riigis ringi ja avaldanud pidevalt reportaaže. Artiklid olid märksa lihtsamas keeles ja realistlikumad kui tema varasemad teosed ning jõudsid seega ka laiema publikuni. 1948 pidi Dagerman kordama oma edu sarnase reisiga Prantsusmaale, tööpealkirjaks oli „Prantsusmaa kevad“. Seekord sõitis ta sinna koos perega, kuid probleemid hakkasid peagi kuhjuma, ennekõike algava kirjutamiskrambi näol. Eelmise kogumiku edu tekitas ebaõnnestumishirmu – ta tundis, et kriitikute ja lugejate nõudmised on liiga kõrged. Reportaaži ei tulnudki, selle asemel kirjutas ta Bretagne’is hoopis teksti, millest hiljem sai romaan „Kes kõrvetada saanud …“ (Bränt barn) ja mis ilmuski sügisel 1948.
Dagermani kõige loetum, müüdum ja tsiteeritum romaan räägib filosoofiatudeng Bengtist, kelle sisemuses möllab pärast ema surma mässaja. Ta armub isa uude naisesse ja neil tekib keelatud suhe. 1948 kirjutas Dagerman novelli „Tappa last“ (Att döda ett barn), mille põhjal valmis 2003. aastal ka film, ning aasta hiljem (1949) järgneski juba viimaseks jäänud romaan „Pulmasekeldused“, rahvalik ja kriitilise mõõtmega burlesk. Selle põhjal valmis menukas film juba 1964. aastal.
autor: Mattias Mäestu
1950 tabas Dagermani raske kirjutamiskramp ja ängistus. Ta lahutas ja abiellus uuesti, sündis tütar Lo. Ta küsis kirjastuselt märkimisväärseid ettemakseid, kuid kirjutada ei õnnestunud midagi. Novembris 1954, pärast korduvaid enesetapukatseid, depressioone ja haiglas viibimisi võttis Stig Dagerman endalt elu. Viimane kirjutis Dagermani sulest oli satiiriline värss, mis avaldati Arbetarenis samal päeval, kui tuli teade tema surmast.
Eesti keeles on Arnold Raveli tõlkes ilmunud novellivihik pealkirjaga „Öö mängud“ (Loomingu Raamatukogu 1964 nr 1) ning romaan „Kes kõrvetada saanud …“ (Loomingu Raamatukogu 1989 nr 20−23). Antoloogias „Rootsi novell“ (Eesti Raamat 1966) on Henrik Sepamaa tõlkes ilmunud novell „Kus on mu islandi kampsun?“. 1998. aastal ilmus Juhan Kristjan Talve tõlkes „Saksamaa sügis: reportaaž“ (Loomingu Raamatukogu 1998 nr 7−8) koos Anu Saluääre järelsõnaga. Dagermani luulet leiame kogust „Laulan oma Rootsi laulu: ridu Rootsi luulevaramust“ (Faatum 2006), tõlkijaks Silvia Airik-Priuhka.
Dagermani viimaseks jäänud romaani „Pulmasekeldused“ tegevus toimub üheainsa ööpäeva jooksul väikeses Upplandi talus. Noor talutütar Hildur läheb mehele palju aastaid vanemale lihunikule. Lugu algab nii: keegi tundmatu koputab pruudi aknale, pruut saab anonüümkirja, kutsumata külalisena saabub tallu haige hulkur. Saladused kerkivad pinnale ja päev saab tihkelt täis kõike seda, millele minevik on teed sillutanud. Tõelist õnnetunnet kogetakse pigem noores kaasikus ja rukkipõllul kui teiste inimeste seltsis. Romaan kulmineerub pulmaöö pööraste ja intensiivsete sündmuste keerises.
Stig Dagerman suri noorelt ja kuulub seega selliste suurkujude hulka, kellel polnudki aega riskida nõrgaks jäämise ja kompromisside tegemisega. „Dagermani meelelaad“, mida on sageli peetud pessimistlikuks, tähistab vankumatut soovi ja võimet paljastada, nähtavale tuua ja arusaadavalt sõnastada inimeseks olemist ning raskusi, mis võivad elus ette tulla ja takistada meie vabadust nii inimese kui ka kollektiivina. Ta ei kohkunud kunagi tagasi inimese vajakajäämiste ja ängide kirjeldamisest ning üritas oma loomingu kaudu näidata – tihtipeale edukalt –, et meie võime ennast parandada, andestada ja leppida on muljet avaldav, pakkudes võimalusi leida väljapääs näilisest tupikust ja piiratud vabadusest.
Eredalt joonistub ta loomingus välja vastumeelsus nõrkuse ja arguse kombinatsiooni suhtes. Kuid kes on õieti arg ja kes vapper? Kes tambitakse mutta ja kellest saab kangelane? Küsimusi on veel. Kas vabadus on olemas? Või piirab minu vabadus sinu oma? Siin raamatus küsib Dagerman: kus on sõber, keda ma kõikjalt otsin? Kes teab, kus mu piin end peidab? „Meie lohutusevajadus on täitmatu,“ kirjutas ta 1952. aastal oma samanimelises essees. Et seejärel „Pulmasekeldustes“ kainelt nentida: „Sa võtad, mis sul on“.
Dagermani suhet surmaga on sageli esile tõstetud. Ka siin raamatus kohtab surma, tihedalt on põimunud sellised äärmuslikud eluhetked nagu surm ja pulmaöö. Mõni on vaimselt surnud, teine surnuna rohkem elus kui elavad hinged. „Elus magab surm ja surmas elu,“ ütleb autor raamatu lõpus. Elu kui tees, surm kui antitees ja uni kui süntees.
Romaani kangas on nii keele kui ka stiili poolest vägagi kirev. Siit leiab vanade lööklaulude taaskasutust, Hollywoodi filme, rahvalaule, luulet, psalme ja vanasõnu. Vahel on need selgesti eristatavad, vahel on neid kõigest aimata. Sageli pole tegu ka eraldi tekstilõikude, vaid süntaktiliste, retooriliste või rütmiliste struktuuridega. Kõik see koos korduste peene mängu, mahlakalt rahvaliku ja samas vägagi lüürilise keele ning rohkete ajastuviidetega muudab teistesse keeltesse vahendamise keerukaks, sest kihte ja seoseid, mida korraga jälgida, on palju.
Stig Dagermani loomingu eesmärk oli mõjutada, muuta. „Ma soovin ainult seda, mida ma kunagi ei saa: kinnitust, et minu sõnad on puudutanud maailma südant,“ kirjutas ta.
Kadi-Riin Haasma
