Peidus Devoni lainjate roheliste küngaste vahel, ühendab Mallowan Hall Inglise traditsiooni parimaid osi 1930. aastate moodsate mugavustega. Majapidajanna Phyllida Bright, kes on võimekas ja ka isikupärane, juhib suurt majapidamist oma väga elegantsesse kindasse kätketud raudse rusikaga. Kuid Mallowan Hall erineb teistest maalilistest maamajadest ühe asja poolest suuresti …
Häärber on koduks arheoloog Max Mallowanile ja tema kuulsale naisele Agatha Christiele. Phyllida on ustav ja kaitsev krimikirjaniku suhtes, kes on ühtaegu nii tema sõber kui ka tööandja. Kirgliku detektiivkirjanduse austajana tuleb Phyllidal päriselus alles leida see härrasmees, kes on sama lummav nagu proua Agatha belglasest kangelane Hercule Poirot. Aga olles küll harjunud mõrva ja selle meetoditega, mis on sagedaseks jututeemaks, ei ole Phyllida valmis nägema väga ehtsat, väga surnud inimest raamatukogu põrandal lebamas …
Endine rindeõde Phyllida reageerib sellele praktilise terve mõistuse … ja suure uudishimuga. Peagi saab selgeks, et ohver oli saabunud Mallowan Halli nädalavahetuse majapeo ajal pettuse teel. Nüüd ei ole Phyllidal mitte ainult majatäis nõudlikke külalisi, kellega tegeleda – koos häiritud ja ärevate teenijatega –, vaid ka hordide kaupa väljas ootavaid ajakirjanikke. Kui leitakse veel üks surnukeha – sel korral üks majateenijaist –, otsustab Phyllida minna monsieur Poirot’ jälgedes, tegemaks kindlaks, kes Mallowanide külalistest on tapja. Saanud abi nägusalt külaarstilt doktor Bhattilt ja häärberi töötajatelt, kogub Phyllida vihjed kokku. Aga ometi on ta liigagi teadlik sellest, et tapja peab endiselt olema ligidal ja valmis uuesti ründama. Ja ainult Phyllida enda taibukus suudaks ära hoida selle, et tema enda lugu kui lõigatult ei lõppeks …
Kuidas on kõige parem seda lugu iseloomustada – milline oleks Downton Abbey, kui selle oleks kirjutanud Julian Fellowes koos Agatha Christiega :).
Täitsa tõsiselt, siin on chriestiliku krimi ja fellowesliku ülemise ja alumise korruse draamat, ning lisaks on siin suurepärased karakterid ning taustal särisevad lood, mis loodetavasti jätkuvad sarja järgmistes osades.
Kuigi lugu on seotud Christiega ja tema tuntuima detektivi Hercule Poirot’ga, ei ole nemad siiski siin kõige tähtsamad, kõige tähtsam on ikkagi Phyllida ja Mallowan Halli teeniaskond. Oma roll on ka maja peremeestel ja nende külalistel (üks neist on ju ikkagi esimene ohver :)), kuid nemad jäävad Phyllida ja tema kasside, härra Dobble ning härra Bradfordi ja teiste teise korruse töötajate varju.
“Kuidas on kõige parem seda lugu iseloomustada – milline oleks Downton Abbey, kui selle oleks kirjutanud Julian Fellowes koos Agatha Christiega :).”
Phyllida on sõjas karastunud ja hakkaja naisterahvas ning kuna tema sõber/tööandja kirjutab pidevalt kuritegudest ja nende lahendamisest, siis on ta kõiki tema raamatuid lugenud (nagu ka kõik teised selles majas) ja seega kui ta leiab laiba, siis tundub talle täiesti enesestmõistetav, et ta peab “ebakompetentsete” politseinike eest uurimise enda peale võtma. Kuid sellega kaasneb valetamist, varjamist ja politseile info jagamist vastavalt vajadusele, mis mingil määral küll uurimist segab, kuid lõppkokkuvõttes jõuab Phyllida ikkagi klassikalise juhtumi lahenduseni, kus ta kutsub kokku kõik kahtlusalused (ja teised asjaga seotud tegelased) ning räägib lahti kogu loo.
Pole midagi öelda, kuni Phyllida lõpukõneni polnud ma kindel, kes on see külm ja kalkuleeriv mõrvar, kes suutis ninapidi vedada nii kogenud politseinike kui ka amatöör uurijaid. Hästi andekas lugu ja ootamatu lõpplahendus. Siia on sisse pandud palju punaseid heeringaid, kuid nad on oskuslikult hõbedaseks võõbatud ja seega ei näe neid ennem, kui alles lõpus. Igati väärikas Christie fanfiction!
