Suvi on aeg, mil päevad venivad pikemaks, elutempo muutub veidi rahulikumaks ning tekib rohkem hetki iseendale ja lugemisele. Olgu see vaikne hommikukohv terrassil, pärastlõuna rannaliival või sumedasse õhtusse kanduv lugemistund — hea raamat sobib suvesse alati!
Oleme kokku pannud valiku Eesti Raamatu töötajate lugemissoovitusi, mis pakuvad nii kaasahaaravaid elamusi, mõtteainet kui ka mõnusat puhkusemeeleolu. Leia endale järgmine suveraamat ja lase lugudel end kaasa viia.
Esimesed Eesti Raamatu tööpere lugemissoovitused on sinu ees!
Yorick Goldewijk „Filmid, mida kuskil ei näe“ „Kui saaksid uuesti kogeda ühte hetke oma elust, siis millise valiksid?“ küsib tekst raamatu tagakaanel. Just selle intrigeeriva mõttega Hollandi kirjanik Yorick Goldewijk oma raamatus tegelebki. Peategelane, 12-aastane Cato on alati valusalt puudust tundnud oma emast, kes suri teda sünnitades. Tüdrukut vaevab selle pärast tugev süütunne ja tuge ei ole ka
isast, kes näib olevat end kõigest välja lülitanud. Cato satub mahajäetud kinno, mille külastajatel on võimalik astuda oma mälestuse keskele, ja temast saab nende ajarännukaaslane. Selle käigus hakkab ta paremini mõistma nii teisi kui ka iseennast ning aru saama armastuse, kaotuse ja lahti laskmise tõelisest tähendusest.
Mulle meeldivad raamatud, mis ei ütle ette, mida ma lugejana arvama, tundma või mõtlema peaksin. Goldewijki teos pakkus võrratu lugemiselamuse, tublisti mõtteainet ja võimaldas luua omaenda emotsioone ja tõlgendusi. Lugu sisaldab rohkesti väikesi detaile ja tähenduskihte, mis aina võimenduvad ja lõpuks haripunktis ühte seotakse. Ehkki „Filmid, mida kuskil ei näe“ on mõeldud 10–13-aastastele lastele, on tegemist haarava lugemisvaraga ka täiskasvanutele. Teose lõpetanud, jäin tükiks ajaks mõttesse: millise hetke mina valiksin? Kas läheksin taas midagi ilusat kogema või hoopis mõnele minevikuolukorrale teistsugust lahendust looma?
Reet Trummal, laste- ja noortekirjanduse valdkonna juht
Ruth Rendelli pseudonüümi Barbara Vine all kirjutatud romaan „Pimedusega kohanenud silm” kuulub psühholoogilise kriminaalkirjanduse tippteoste hulka. Selle suurim väärtus peitub sügavuses ja kihilisuses, mis tõstavad raamatu kaugemale tavapärasest
kriminaalromaanist. Erinevalt klassikalisest „kes tegi?” tüüpi põnevikust keskendub teos mõrva psühholoogilistele tagamaadele ja motiividele. Rendell analüüsib meisterlikult peresuhteid, kadedust, kinnisideid ja aastate jooksul kogunenud pingeid, mis viivad lõpuks traagilise lõppmänguni. Kuritegu ei ole siin pelgalt sündmus, mida lahendada, vaid aknaks inimhinge kõige
tumedamatesse soppidesse.
Romaani mõjuvõimu suurendab selle meisterlik jutustamisviis. Lugu avaneb peategelase Faithi mälestuste, kirjade ja Daniel Stewarti koostatud biograafiliste fragmentide kaudu. Lugeja peab koos jutustajaga minevikukildudest terviku kokku panema, teadmata alati, kas esitatud mälestused ja tõlgendused on usaldusväärsed. Tõde on sageli peidus, moonutatud või poolik, mis loob pideva pinge kuni viimaste lehekülgedeni. Olulisel kohal on ka romaani sotsiaalne ja ajalooline taust. Autor maalib erakordselt veenva pildi 20. sajandi keskpaiga Inglismaast, Teise maailmasõja aegsetest oludest ning tollastest rangetest moraalinormidest ja klassivahedest. See ajastutruu keskkond aitab mõista tegelaste valikuid ja käitumist, mis tänapäeva lugejale võivad esmapilgul tunduda arusaamatud. Romaani keskmes olev saladus – Jamie tegelik päritolu – jääb teataval määral lahendamata ka pärast viimase lehekülje pööramist. Just see ambivalentsus on üks teose suurimaid tugevusi. Vastused ei ole kunagi täielikud ning lugejale jääb võimalus ise järeldusi teha ja nähtut tõlgendada.
Lisaks põimib autor osavalt Longleyde perekonna loo teiste aastakümnete taguste lahendamata juhtumitega, vihjates, et vägivald, saladused ja vaikimine võivad kanduda edasi põlvkondade kaupa ning ulatuda kaugemale ühe perekonna piiridest. „Pimedusega kohanenud silm” pakub krimikirjanduse austajale nii emotsionaalset kui ka intellektuaalset rahuldust. See on romaan sellest, kuidas aastate jooksul hinge kogunenud mürgised tunded võivad lõpuks hävitavalt vallanduda. Lugu näitab, et tõelised kuriteod sünnivad sageli ammu enne seda, kui keegi sureb – ja et neid suudab märgata vaid pimedusega kohanenud silm.
Tiit Treimuth, tegevjuht
Nina Lykke tegi seda jälle: kirjutas raamatu, mida on raske käest panna – „Kus on täiskasvanud?“ Selle lugemine on meelelahutus, milles on piisavalt tõsidust ja sügavust, et olla enamat kui „lihtsalt meelelahutus“ – lisaks humoorikatele tähelepanekutele on see lugu, millel on sügavust ja milles käsitletakse tähendusrikkaid teemasid. Keskseks neist on ema, ema roll ja ema keeruline suhe oma emaga ning nüüd ka pojaga, kes on suhted temaga katkestanud. Äkki tahab poeg aga uuesti kontakti luua!
See raamat räägib lapseks ja lapsevanemaks olemisest, lõksudest, probleemidest ja raskustest, mis kaasnevad lapse vabaduseigatsusega, perekonnast eraldumisega ja iseseisvuse saavutamisega. See räägib piiride seadmisest enda hüvanguks, kuid teist austamata, ründamisest ja solvamisest, kui on vaja ausat ja avatud vestlust. Kui palju me saame lapse heaks teha? Kas vanemlikus armastuses on mingeid piire, uhkust ja väärikust, mida me ei ohverda? Kus lõpeb enesekehtestamine ja algab hermeetilisse mulli lukustamine?
Selles raamatus muutuvad põlvkondade erinevad vaated ja rollid millekski, mille üle me naerame, aga mille üle ka mõtiskleme. Ja ajatu teema ning suur mure, mida igaüks ilmselt ühel või teisel hetkel tunneb, tuleb väga selgelt esile: nimelt, kas me oleme piisavalt head, piisavalt head emad/tütred, kas me veedame piisavalt aega oma lähedastega, kas meie suhted on sama head kui kõigil teistel, keda me enda ümber näeme, kas me „ajame“ seda suhteasja õigesti?
Nina Lykke annab loole lisairooniat sellega, et peategelane Ida on ise psühholoog, kes töötab peresuhete alal. Lykke teab, kuidas ironiseerida ja pilgata tänapäeva absurdi, tuues välja oma tegelaste vigu. Ta ei kaota oma teravust, kuid ta ei pilka ja kujutab lähedaste vahelisi suhteid, milles koheldakse teist inimest rivaalina, pigem kurva kui naljaka olukorrana. Nagu ikka, ajendab ta arutlema suhete, individualismi ja perekonna üle.
Kus on täiskasvanud? Kes on täiskasvanud? See pole küsimus ainult selle kohta, kes selle romaani tegelased kasvatas, vaid ka kogu tänapäeva ühiskonna kohta: pettunud, heaolust väsinud, mugavast elust hoolimata eksinud, emotsionaalselt ebaküpsed inimesed.
Erinevaid suhteteemasid on Nina Lykke kaasahaaravalt käsitlenud ka oma eelmistes raamatutes: perearstist peategelasega romaanis „Surmahaigus“, loomeraskustes vaevleva kirjaniku loos „Ega me siin lõbu pärast ole“ ning lagunevat perekonda ja armukolmnurka kujutavas romaanis „Ei ja veelkord ei“. Ta on Norra autor, kellel tasub silma peal hoida.
Aili Saks, peatoimetaja
Nüüdseks on Eesti Raamat välja andnud üksteist raamatut, mille peategelane on nutikas amatöördetektiiv Melissa Craig – kuigi Mel ise protesteeriks selle nimetuse vastu kõvasti. On ta ju hoopis tunnustatud kirjanik, kes lihtsalt satub ühe mõrva otsa teise järel. Ja mis parata,
kui politseinikud ei ole nii heal tasemel, kui nad olema peaksid? Tal ju ei jää lihtsalt muud üle, kui asi ise ette võtta ja mõrvar üles leida. See, et ta elu on seda tehes korduvalt ohtu sattunud, käib paraku asja juurde …
Viimati ilmus armastatud briti kirjaniku Betty Rowlandsi Melissa lugude sarjas raamat “Mõrv söögisaalis”, kuid mina soovitan siiralt rõõmustada end terve virna raamatutega, alustuseks ette võtta esimene – “Mõrv Viirpuu villas” – ning edasi kogu sari läbi lugeda. Kinnitan, et tegu on suurepärase suveajaviitega: miks mitte veeta vaimus aega haljal Inglismaal Cotswoldis, mis tundub olevat sulneim paik maamuna peal, kuid kus kummalisel kombel toimub üks mõrv teise järel … Õnneks püütakse kurjategijad alati kinni – sest asjaga tegeleb lisaks politseile neljakümnendates eluaastates daam, kelle pilgu eest ei jää midagi varjule.
Sarjaga lõpule jõudes näib, nagu oleks läbivad tegelased tuttavad, keda olete aastaid tundnud, ja Cotswoldi külake koht, kus olete ise käinud – tegelikult lausa ise elanud. Läbinägelik Melissa, tema terava ütlemisega, kuid sooja südamega naabrinaine Iris, karmikoeline politseinikust austaja Ken ja ustav kirjastusagent Jim ootavad! Loomulikult saab kõiki raamatuid lugeda ka eraldi, aga mina soovitan siiski šokeerida raamatupoe müüjat või raamatukoguhoidjat ja nõuda välja üksteist raamatut. Tegemist on muhekrimikullafondiga, mis ei vea žanri austajat alt mitte ühegi nurga alt.
Mari Tuuling, keeletoimetaja
Loodame, et meie tööpere esimesed soovitused aitavad leida sul endale mõne uue lemmiku, mille seltsis suve nautida.
Järgmisel neljapäeval avaldame juba ülejäänud Eesti Raamatu tööpere suvelugemise soovitused — nii et tasub tagasi tulla ja vaadata, millised raamatud veel meie inimeste suvesse kuuluvad!
