Vene kirjanik Lev Tolstoi pani kunagi kirja kuulsaks saanud lause: „Kõik õnnelikud perekonnad on sarnased, iga õnnetu perekond on õnnetu isemoodi.“
Caseyde klanni puhul peab see igatahes paika: ükskõik kui tavalised nende probleemid ka ei tundu, iseloomustavad nende olukorda ainulaadsed nüansid. Lisaks pole neil päriselt aimugi, kui õnnetud nad on.
Raamat algab paljudele tuttava stseeniga. Pealtnäha kokkuhoidev perekond istub üheskoos laua taga, kuid lisaks viisakale vestlusele pööritatakse silmi ja poetatakse salakavalaid märkusi ning kohe saab selgeks, et nende inimeste omavahelised suhted on küll segased, ent samas ülimalt paeluvad.
Nagu doominokivikeste rea puhul piisab kõige kokku kukkumiseks ühest kivist, on siingi vaja vaid üheainsa saladuse ilmsiks tulekut – ja ilupilt puruneb, kindel pind kaob jalge alt ning kõik laguneb koost.
„Täiskasvanud“, mõnevõrra iroonilise pealkirjaga raamat, keskendub kolme Casey venna peresuhetele. Keyes kasutab vendi kondikavana, mis annab raamatule struktuuri, kuid keskendub lisaks neile samavõrra nende naistele, lastele, vennapoegadele ja -tütardele.
Nende seas on edukat eksklusiivsete toidupoodide ketti pidavad Jessie ja Johnny, kes armastavad oma kärgperega seotud ürituste arveid kinni maksta – olenemata sellest, kui kalliks see läheb, ja tõsiasjast, et tegelikult pole see neile jõukohane. Jessie esimene abikaasa, kes oli juhtumisi ka Johnny parim sõber, suri, kui naine oli 34-aastane. Keeruline? Natuke küll.
Pereringi kuuluvad ka Ed ja Cara, kes tunduvad koos oma kahe lapsega olevat maailma õnnelikem pere, ent Caral on sügavale ulatuvate juurtega probleem, mida ta ise eitab.
Ja siis veel vastabiellunud Nell ja Liam, kes pärast mõnekuuse tutvumise järel paari heitmist tegelikult teineteist alles tundma õpivad.
Raamat algab Johnny sünnipäevapeoga, mille käigus peapõrutuse saanud Cara avab kogemata Pandora laeka, kust pudenevad välja varjatud perekonnasaladused. Seejärel viib autor lugeja ajas kuus kuud tagasi, näidates järk-järgult, kuidas Caseyd sellesse punkti välja jõudsid, ja see on üks pöörane seiklus.
Kuue kuu sisse mahuvad luksuslik lihavõttepuhkus uhkes Killarney hotellis, Casey vendade kohutavate vanemate kuldpulma tähistamise nädalavahetus (mis aitab ühtlasi selgitada probleeme, millega nende pojad rinda pistavad), jaburalt naljakas ja tõeliseks katastroofiks kujunev Jessie 50. sünnipäeva tähistamine mõrvamüsteeriumi lahendamisega maamõisas ja puhkus Toscanas. Nende ekstravagantsete ürituste korraldajaks ja kinnimaksjaks on Jessie, kes on ainus laps ja vajab seepärast oma õnnelikku laiendatud perekonda nagu õhku.
Raamat kirjeldab peresuhteid ja nendega kaasnevaid probleeme värskendavalt nüansirikkalt ja ootamatult. Marian Keyes mitte üksnes ei kujuta kaasaegses perekonnas käärivaid pingeid, vaid puudutab ka Iirimaaga seotud ühiskondlikke teemasid.
Kõige imelisem on see, kui kiiresti tegelased meile meeldima hakkavad, tekitades tunde, nagu oleks tegu meie heade tuttavatega, kelle igapäevaelu meile katkematult huvi pakub. Me näeme nende suhete häid, halbu, inetuid, aga ka naljakaid külgi ja sügavat armastust, mis kõiki neid inimesi omavahel seob. Raamat on kirjutatud tähelepanuväärselt hästi ja kirjanik ei kohku tagasi käsitlemast raskeid teemasid, nagu abielurikkumine, söömishäired, sõjapõgenikud ja sotsiaalmeediaga manipuleerimine. See muudab raamatu realistlikuks ja tekitab tunde, nagu oleks lugeja väikest viisi piiluja.
See on raamat, mille läbi lugemise järel tahaksime loota, et neil kõigil läheb hästi: Jessiel, Johnnyl, Edil, Caral, Nellil, Ferdial, Saoirsel ja teistelgi tegelasel, kes tunduvad nüüd juba meie isiklikud tuttavad olevat.
