Viiekümnenda eluaasta künnisel valitseb Martin Bergi elus segadus. Ta on väikese sõltumatu, kuid kriisis vaevleva kirjastuse omanik ja kirjastaja Göteborgis. Aastaid tagasi kadus Martini naine Cecilia ootamatult tema ja laste elust, tekitades tohutu tühimiku. Nüüd, keskikka jõudnud ja tagasi vaadates, hakkab Martin kokkuvõtteid tegema.
Mõeldes oma elule ja mineviku valikutele, kasutamata jäänud võimalustele ja sellele, mis oleks võinud olla, sukeldub ta mälestustesse ning jutustab seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate Rootsist, elades uuesti läbi noorukiea eksirännakud ning kadunud ja leitud suhted. Lugu jälgib lähedast sõprust erakordse kunstniku Gustav Beckeriga, kirglikku armastust oma kadunud naise ja kahe lapse vastu ning samuti lõpetamata käsikirja, mida ta on alati kirjutanud ning mis näib teda ja tema noorusaja unistusi naeruvääristavat.
Samal ajal tunneb Martini ja Cecilia 20-aastane tütar Rakel end tema jaoks kitsaks jäänud Göteborgis rahutuna. Linn valmistub kuulsa maalikunstniku Gustav Beckeri loomingu retrospektiiviks ja kõikjal, kuhu tüdruk vaatab, näeb ta näituseplakatitel oma ema, mõistatusliku Cecilia, särava kunstniku muusa kujutist. Rakel tahab aru saada, mis tegelikult juhtus ja pöördub vastuseid otsides ema vanade sõprade poole. Ühest käsikirjast leitud vihje Cecilia saatusele muudab tema maailm igaveseks.
„Kogutud teosed“ on Rootsi ilukirjanduse uue tähe Lydia Sandgreni sulest sündinud saaga, Euroopa suurromaan, mis ulatub üle kahe põlvkonna ning mille tegelaste teed põimuvad eri aegadel tänases ja eilses Göteborgis, kunsti- ja kirjastamismaailmas.
Raamatule on omane psühholoogiline sügavus, mis navigeerib realismi, kurbuse, hüljatuse, satiiri ja sooja huumori vahel. Autor liigub vabalt saksa filosoofide ja renessansiajastu kunstnike, postkoloniaalse ideeajaloo ja raskustes kirjastaja igapäevaelu vahel. Samas rändab ta ka erinevate aegade vahel, mis teeb lugemisest pusle, kus järjest uued tükid paika loksuvad. Kuigi autor on oma romaani tegelasest kakskümmend viis aastat noorem ja teistsuguse elukogemusega, äratab ta nad ellu – tema tegelased on tõelised ja selgelt välja joonistatud, muutumata hetkekski karikatuurseiks.
Lydia Sandgreni keel on peen ja täis metafoore ning küünilisust. Mängulisus ja paradoksid panevad teksti elust pakatama, samas kui selle kaal tuleneb oskuslikust kirjanduslikust meisterlikkusest ja inimeste tundmisest. „Kogutud teosed“ ei käsitle mitte ainult perede lugusid, vaid on ka austusavaldus lugemisele, kirjandusele, haridusele, kunstile, keelele ja kirjutamisele. Lisaks maalib romaan suurepärase pildi Göteborgist.
2020. aastal tunnustati Lydia Sandgreni romaani maineka Rootsi kirjandusauhinnaga Augustpriset ilukirjanduse valdkonnas. Raamat on tõlgitud kümnesse keelde.
Loe katkendit
MARTIN LAMAS ELUTOA põrandal, käed kõhu peal koos. Tema ümber vedelesid paberivirnad. Pea juures oli pooleliolev romaan, jalgade juures kahekümne viie aasta jooksul kogunenud salvrätimärkmete hanged. Parem küünarnukk riivas kuuekümnendatel aastatel sündinud paljutõotavate autorite antoloogiat – raamatut, kus oli tema ainus ilmunud teos. Vasaku küünarnuki kõrval paiknes mitu väiksemat patakat, igaühel nöör ümber ja punase pliiatsiga peale kirjutatud PARIIS. Ja peast küünarnukkideni ning küünarnukkidest jalgadeni vedelesid paberid ja taas paberid: kirjutatud tindiga, pliiatsiga, kirjutusmasinaga, servadel pastakaga tehtud parandused, kahekordse reavahega arvutikirja väljatrükid, kortsus ja kohviplekkidega, siledad ja puhtad, mõned kokku klammerdatud, teised kirjaklambrite vahel, kolmandad niisama lahtiselt. Seal olid poolikud novellid, esseed, romaanisüžeed, mitu näidendikatsetust, märkmikud, mille kaaned olid põuetaskus elatud elust kulunud, hunnikute viisi kirju.
Ta oli diivanilaua paigast nihutanud, et ruumi teha.
Oli suvepäeva ennelõuna tema viiekümnenda sünnipäeva eel. Linna kohal väreles kuumus. Tänavapoolsed aknad olid lahti ja tema kõrvu kostis laste naeru, jalgrattakellade kõlinat, mingi tundmatu laulu kauget tümpsu, Karl Johansgatanil sõitva trammi kolinat. Inimesed päevitasid pargis, lesisid liikumatult nagu randa uhutud valged hülged. Mõne aja eest tuli Martinil tahtmine neile aknast röögatada, aga hääl jäi kurku kinni. Nahk kiheles ja kõhus oli kogu aeg õõnes tunne, mingi neeluauk, higised käed värisesid.
Ta viibis ajaloo vahekäigus. Tühi aeg kahe tähtsama sündmuse vahel. Niisugune lõik, mis jäetakse vahele, et tekst oleks voolav ja hoogne. Polnud muud teha kui oodata. Laste kojutulekut. Matuseid. Teadet. Oli tahtmine võtta punane pliiats ja tõmmata jämedad punased jooned üle kogu lehe. Visata kogu see rämps minema. Raymond Carveri toimetaja nottis maha suure osa novellikogust „Millest me räägime, kui me räägime armastusest“, kärpis mõned lõpud – õnnelikud – kõige täiega välja, ja näe, kui hea raamat sellest tuli.
Võib-olla oleks ta pidanud püüdma tavapärast elurütmi hoida. Inimestega kohtuma, sööma, mõne tunni tööd tegema. Ta oli ju siiski endiselt kirjastaja, ja kirjastaja Martin Bergil oli alati tegemist. Aga selle asemel oli ta hakanud oma pabereid kokku korjama. Ta oli veetnud kaua aega pööningul panipaigas, mis oli lõhkemiseni täis tuubitud: lastesuuruses talvejoped, uut ketti vajav jalgratas, Elise vana rula, Rakeli koolilõpukleit proosalises kilepakendis, magamiskotid, telk, plakatid, mida Martin ei saanud jätta lahti rullimata ja vaatamata, Cecilia kulunud jooksukingad. Kui palju kingi oli see inimene küll läbi kulutanud ja miks ei olnud ta neid ära visanud? Martin oli tuhninud, higi voolamas mööda selga ja reisi, sest katuseharja all oli põrgupalav. Viimaks oli ta välja tõmmanud pappkasti, millele oli tema enda eksimatult äratuntava käekirjaga kritseldatud Martini kirjatööd.
Martin ei teadnud täpselt, kui kaua ta oli juba proovinud lahti harutada niiti, mis jooksis tema praegusest positsioonist mingisuguse alguspunktini. Arvatavasti oli ta mingitel hetkedel seisnud teelahkmel, aga pikka aega näis ta olevat kõmpinud ilma kindla sihita. Ja millal oli kogu see aeg õieti möödunud? Sest möödunud oli see raudselt. Mõlemad lapsed olid täisealiseks saanud. Esimest korda mitmekümne aasta järel ei olnud ta mitte kellegi hooldaja.
Elis, väike Elis, kes rändas praegu mööda Euroopat – õnneks oma õe seltsis – ei koli arvatavasti otsekohe välja. Aga ta oli pilgu silmapiiri poole pööranud ning varem või hiljem peab Martin pealt vaatama, kuidas tema poeg pakib oma ülikonnavestid kokku ja läheb Hisingenile mõnda ühiskorterisse, kus ta kuulab poolsuletud silmi Jaques Breli ega pea enam salaja suitsetama. Ja siis jääb kodu päris tühjaks. Siis on lõpp.
Puhtratsionaalselt, mõtles Martin vaibal lamades, sest ta aimas, et ratsionaalsus on antud olukorras ainus väljapääs; puhtratsionaalselt sai ta aru, et see on osa protsessist. See, et lapsed kasvavad suureks, on elu paratamatu tõsiasi. Kolmkümmend aastat tagasi oli ta ise teinud sedasama, ehkki kahtlasema soenguga. Nii need asjad käivad. Ta ei olnud lihtsalt valmis selleks, et see juhtub nii ruttu. Ta polnud osanud ette kujutada seda tühjust, polnud taibanud, kuidas üksildus tubades laiali laotub ja kogu korteri enda alla võtab, samal ajal kui tema juuksed lähevad halliks, sääred kõhnuvad, kuulmine jääb töntsiks ja aastad kaovad kasutult.
Ja ühel päeval saab kõik läbi. Järelpõlvedele jäävad paberivirnad.
Martin pani silmad kinni ja nägi vaimusilmas Gustav Beckerit, kuigi oli oluline mitte mõelda liiga palju Gustavi peale. Eriti mitte naerva Gustavi peale, sigaretti hoidvate kõhnade käte peale, silmade peale, mis vaatasid otsa, kuni sa ise pilgu ära pöörasid.
Martin vaatas paremale (paberid), vasakule (paberid) ja suunas pilgu uuesti lakke. See oli nii valge ja neitsilik, nii täiskirjutamata!
