Caimh McDonnell on järjekindlalt kujundamas oma kohta krimikirjanike maailmas, tuues oma lugudesse ainulaadse ja humoorika pöörde, mida suudavad vaid vähesed. Esimene romaan, mis köitis maailma tähelepanu, oli „Sellise näoga mees“, mis jutustab Paul Mulchrone’ist, kellest saab kahe mõrvakatse ohver.
Caimh McDonnell alustab „Dublini triloogia“ sarja
Krimiromaanid on tõenäoliselt populaarsemad kui ei kunagi varem, eriti arvestades turu globaliseerumist tänu rahvusvahelistele edasimüüjatele ja kirjastustele, kes aitavad raamatuid erinevates riikides levitada. See on küll fantastiline uudis, kui olete krimiromaanide austaja nagu mina, kuid samal ajal tekitab see uue probleemi: sarnase sisu ülekülluse.
Mõne aja pärast hakkavad lood paratamatult üksteisega ühte sulanduma, järgides vaid väikeste erinevustega üsna sarnaseid süžeekäike. Samas on alati julgustav näha autorit, kes suudab end muust kambast eraldada, nagu Caimh McDonnell sai minu arvates hakkama romaaniga „Sellise näoga mees“, esimese raamatuga „Dublini triloogia“ sarjast (mis nüüdseks koosneb juba neljast raamatust).
Lugu algab õnnetu peategelase Paul Mulchrone’i tutvustamisega, kes on väga vastuoluline inimene. Kuigi tal on mõned märkimisväärsed intellektuaalsed võimed, on ta ka laisk, mõneti iganenud mõtlemisega, ja mis veelgi olulisem: ta eelistab lihtsat heategevustööd päris tööle.
Paul veedab aega vanu ja surevaid inimesi külastades, pakkudes neile seltskonda ja teeseldes kedagi nende minevikust. Kuid ükski heategu ei jää karistuseta: üks surev vanamees peab teda Dublini kuritegeliku isanda vennapojaks ja üritab teda pussitada.
Olles vaevu üle elanud juhusliku atentaadikatse, peab Paul peagi läbi elama vägagi tahtliku mõrvakatse. Sealt edasi satuvad tema ja Brigit, medõde, kes palus tal vanameest külastada, vaenulikkuse ja ohtude kaootilisse maailma, kus iga samm võib olla nende viimane.
Kuid õnneks leidub ka liitlane ühe vägivallale kalduva politseiniku näol. Silmus selle ebatavalise kolmiku ümber tõmbub pingule ja nad rabelevad kõvasti, et leida lahendus Iirimaa ajaloo ühele kurikuulsamale inimröövile.
Huumor „Sellise näoga mehes“
Alustuseks arvan, et peaksime võtma veidi aega, et arutleda peamise elemendi üle, mis eristab seda raamatut teistest krimkadest: huumor. Tasub meeles pidada, et huumorit, mis sobib erinevatele inimestele, on mitut erinevat tüüpi ja erineval tasemel.
Paljud asjad, mida me naljakaks peame, ei pruugi olla naljakad teiste arvates. Selle konkreetse raamatu puhul on peamiselt kasutatud üsna roppu ja banaalset nalja. Teisisõnu, see ei ole kindlasti igaühe tassike teed.
McDonnellil pole probleemi minna kergema vastupanu teed ja visata „Sellise näoga mehes“ kahemõttelist ja labast nalja. Ehkki selliseid nalju pole igas lõigus, ilmuvad need siiski piisavalt järjepidevalt, et mõjutada meie üldmuljet raamatust. Üldiselt ei ole ma seda tüüpi huumori vastane, kuid olid mõned lõigud, mis võinuks jääda veidi tõsisema tooni juurde. Nalju saab napima sõnastuse ja strateegilise ajastuse abil palju tõhusamaks muuta, millest minu arvates oleks see raamat pigem võitnud.
Samas on siin ka parajalt kõrgklassi huumorit, mis tuleneb kontekstist ja olukordadest, kuhu tegelased satuvad, aga ka süžee arengu iseloomust. Oli palju hetki, mis panid mind naerma olukorra iroonia või absurdsuse üle. McDonnell teab, kuidas olla stiilne ja vaimukas, ja mulle isiklikult olid just need hetked minu tähelepanu köitva huumori tipphetked.
Järjepidev rumalus
Ma pole päris kindel, millised olid autori kavatsused oma tegelasi luues, aga kui ta tahtis raskendada meil kellegi leidmist, kelle pöialt hoida, siis arvan, et see õnnestus tal päris hästi. Kuigi meie peategelasel Paul Mulchrone’il on mõningaid kasulikke omadusi, ei tundu ta mitte ainult luuserina, mis oleks andestatav, vaid ka üldiselt ebasümpaatse inimesena.
Alates tema naistevihkajalikest mõtetest kuni pimeda õnneni, mis teda edasi viib, kuigi ta peaks oma rumaluse tõttu olema surnud, on pisut raske leida põhjust, miks talle pöialt hoida, välja arvatud asjaolu, et ta peategelane. Ärge saage minust valesti aru: kuigi see kõik võib mõnikord olla naljakas, vajame meie, lugejad, kedagi, kes meile tegelikult meeldiks ja kellest me hooliksime.
Seda silmas pidades arvan, et teised tegelased on üldiselt pisut köitvamad, eriti Brigit. Vastupidiselt enamikule teistest tegelastest on temas tõelist sügavust, ta olemus on rohkem läbi mõeldud ja eriti veenev on ta siis, kui püüab tõlgendada maailma ilukirjanduslike teoste abil.
Lõppkokkuvõttes avastasin end talle rohkem kaasa elamast kui kellelegi teisele ja arvan, et võib-olla oleks olnud parem, kui peategelane oleks olnud Brigit. Mis puutub süžeesse, siis see kulgeb hoogsalt algusest lõpuni ja autor soovib meile järjepidevalt meelde tuletada ohte, millesse tema tegelased satuvad. See on haarav lugu, mille keskmeks on tegevusrohke krimipõnevik. Arvan, et see tuleb tegelikult romaanile kasuks selles mõttes, et suutsin üsna kiiresti mööda minna mõnest vähem huvitavast osast, ilma et mu üldine huvi oleks vähimalgi määral kahanenud.
Lõplik kohtuotsus
Caimh McDonnelli „Sellise näoga mees“ on tempokas krimipõnevik, mis keskendub nii märulile kui ka huumorile. Kuigi seda tüüpi naljad ei pruugi kõigile sobida, on see romaan kindlasti lugemist väärt, kui naudite vaimukat Iiri huumorit ja peaaegu lakkamatut tegevust.
Autorist
Caimh McDonnell on Iiri kirjanik, endine professionaalne stand-up koomik ja teleajakirjanik. Tema töö Briti telesaadetes tõi talle BAFTA auhinna nominatsiooni, tema debüütromaan „Sellise näoga mees“ nomineeriti 2017. aastal Briti vanima kirjandusauhinna CAP Awardi jagamisel parima romaani kandidaadiks ja raamat „I Have Sinned“ („Ma olen teinud pattu“) pälvis 2019. aastal Kindle Storytelleri auhinna.
David Ben Efraim, Bookwormex 18.12.2019
