Oktoober on aeg, mil raamatukaante vahelt avaneb maailm, kus iga lehekülg võib viia sammukese lähemale tõele – või hirmule, mille eest pole pääsu. Kui vihm trummeldab aknaklaasil ja tuul ulub tänavatel, on krimiraamat see, mis laseb hämarusel hiilida otse tuppa. Need haaravad ja põnevad lood panevad unustama õues valitseva sügishalluse ja sosistavad, et rahu on vaid näiline, sest minevik ei püsi iial lõplikult maetuna ja kõige kõhedamad saladused elavad inimeste sees.
Kuum suvi, põua tõttu kuivav Farrise järv ja salapära, mis imbub selle põhjast koos inimluudega pinnale. „Kuiv maa“ on pingeline krimilugu, mis paneb mõtlema, kui palju õõvastavat võib peituda kohtades, mis näivad kõige rahulikumad. Peale järvepõhja hakkavad saladused välja tulema ka mitmetes Larviki kandi perekondades ja peainspektor William Wisting jõuab uurimist läbi viies üha kohutavamate avastusteni.
Dartmoori raba on looduslikult imeilus koht – ent siis märkavad juhuslikud möödujad, et turbast sirutub välja lagunev käsi. „Haua kutse“ viib lugeja külmavärinaid tekitavale teekonnale koos kohtuantropoloog David Hunteriga, kes peab seisma silmitsi nii möödunud õuduste kui ka vabadusse pääsenud hiiglasekasvu ja psüühiliselt ebastabiilse Jerome Monkiga, kes varjab end kunagise kaevanduse käikudes. See on lugu, mis paneb südame kiiremini põksuma ja sunnib lugemist jätkama, kuni kõik kaardid on laual.
„Sa ei näe mind“ viib lugeja talvise Islandi kaugesse hotelli, kus rikka ja kuulsa Snæbergi pere kokkutulek muutub iga tunniga aina painavamaks. Iga tegelase sisemonoloog lisab pinget ja perekonna seni kiivalt hoitud saladused hakkavad pragunema nagu jää – kuni ilmneb šokeeriv tõde. Eva Björg Ægisdóttir suurendab meisterlikult pinget, viies meid jäisesse isoleeritud keskkonda, kus miski pole nii, nagu paistab, ja kedagi ei saa usaldada ning kus oht ei varitse mitte ainult väljast, vaid peamiselt seestpoolt. See on lugu usaldusest, reetmisest ja mineviku tumedatest varjudest.
