Mel O’ Doherty „Langenud“ ei ole üksnes erakordne lugu Iirimaa n-ö langenud naistest, vaid on tähelepanuväärne ka Corki ja selle elanike tabavate kirjelduste ning kohalikku huumorit hästi tabavate dialoogide poolest.
Eelmisel sajandil tegutses Iirimaal mitmeid vallasemadele ja nende lastele peavarju pakkuvaid, nunnade hallatud asutusi, mis on saanud kurikuulsaks hoolealuste suhtes üles näidatud julmuse tõttu. Üks selliseid oli Bessborough Mother and Baby Home (tegutses Corgis 1922‒1998), mille tegutsemisaja jooksul anti tuhandeid lapsi nende emade tahte vastaselt adopteerimiseks ja suri peaaegu kümnendik kõigist Bessborough’s sündinutest. Seejuures on märgistatud haudu leitud üksnes käputäis. See, et midagi sellist nii pika ajal jooksul toimuda sai ja et sellest nii vähe räägiti, annab tunnistust Iirimaal valitsenud kollektiivse vaikimise jõust. Emade ja väikelaste kodude elanikke on saatnud teiste ühiskonnaliikmete tahtlik teadmatus, pilkamine ja tõrjumine.
Kollektiivne vaikimine on tooni andnud ka kirjanduses, kuid erinevalt mõnestki oma eelmise sajandi ametivennast ei propageeri O’Doherty Iiri ajaloo natsionalistlikke või religioosseid müüte.
„Langenud“ on terav, ilustamata ja realistlik, kirjaniku mõjuv ja asjalik stiil edastab külma vääramatut tõde.
Romaani keskmes on õpetajaametit pidav Michael Connolly. Kui ta oli laps, langes tema ema Elaine depressiooni. Arstid julgustasid teda rääkima, ja naine rääkiski. Rääkis sellest, mis oli temaga Bessborough’s 1940ndatel juhtunud, rääkis sellest, et nunnad tapsid ta lapse. Teda ei uskunud keegi: ei tema abikaasa, poeg ega ka avalikkus. Elaine’il öeldi olevat luulud ja heasoovlikud koguduseliikmed sundisid ta vaikima. Lõpuks võttis naine endalt elu.
Kolmkümmend aastat hiljem, ikka veel vaevatuna süütundest ema surma pärast, kuuleb Michael tõde emade ja väikelaste kodude suhtes ja mõistab, et Elaine oli kogu aeg võidelnud õigluse jalule seadmise eest. Ema saatus jätab pitseri kõigele Michaeli elus.
O’Doherty maalib pildi 20. sajandi Iirimaast, kus üksikisikud ohverdati ühiskonna ideoloogia nimel, isiklikku südametunnistust ei eksisteerinud ning häbi, hirm ja ärakasutamine olid igal tasandil igapäevased. Seejuures oli emade ja väikelaste kodusid hallanud nunnade julmuse taga tõeline pahatahtlikkus, ent ometi ei ole leitud roimade tegelikke süüdlasi. Ka asutuste tegevuse kohta koostatud raportitele on ette heidetud süü veeretamist üksikisikult sotsiaalsete, patriarhaalsete ja juriidiliste struktuuride võrgustikele. Seetõttu võib öelda, et romaani „Langenud“ sarnased teosed mängivad Iiri ajaloolise narratiivi kujundamisel olulist rolli.
Muuhulgas tõstatab O’Doherty küsimuse taasiseseisvumisjärgse Iiri ühiskonna olemuse ja eriti tüdrukute, naiste ja imikute kohtlemise kohta ning osutab meeste, riigijuhtide, kohtu- ja usuinstitutsioonide läbikukkumisele.
Küsimusi on tekitanud see, kuidas täpsemalt käsitleda seda konkreetset osa Iirimaa minevikust ja kas üldse on vaja seda teha kunstilisest vaatenurgast, esitades väljamõeldud lugusid – on ju juba olemas need lood, mida räägivad süsteemi tegelikud ohvrid. O’Doherty vastus sellele on lihtne: ei saa ignoreerida ega vaikida, tuleb rääkida tõtt – ka kirjanduslikus vormis.
