Suurepärane lõpp suurepärasele triloogiale

Nagu Peter May Lewise triloogiale omane, nii saab tõde ka selle kolmandas raamatus selgeks ainult tänu pilguheitudele minevikku ja, nagu eelmiseski kahes, ei saa ühtegi suurt saladust päriselt maha matta, sest kangem kraam jääb alati idusid ajama ning aastakümnete jooksul võib sellest võrsuda midagi täiesti uut ja kurjakuulutavat. 



Fin on asunud tööle ühe maavalduse turvaülemana, et võidelda organiseeritud röövpüüdjatega, kes ähvardavad maaomaniku tulust ilma jätta ja saare veekogud lõhest ning forellist tühjaks püüda. Põikpäiselt nõuab maaomanik, et Fin võtaks esimesena ette vähima ta muredest – Fini lapsepõlvesõbra: helge pea ja äkilise loomuga Whistleri, kes on elab renditalus renti maksmata ja püüab aeg-ajalt mõne kala endale toiduks. Vanad sõbrad komistavad üheskoos juhtlõngale, mis aitab hakata harutama aastakümnete tagust saladust. 

Triloogia kolmandas osas leiavad lahenduse mitu olulist küsimust, mis on varasemates raamatutes lahtiseks jäänud. Lahenduse, mis sobib May kirjeldatud süngele ja tuulisele Lewise saarele selle äratuntavalt raske, mineviku taagast õhustikuga. 

Jüri Kolk, tõlkija

***

Lewise triloogia kolmas raamat „Lewise malenupud“ on taas kord selgelt äratuntava õhustikuga romaan, mille tegevus toimub Välis-Hebriidide kõnnumaadel – konkreetsemalt, Lewise saarel. Fin, peategelane, on pannud maha inspektori ametikoha Glasgow’ politseijõududes ja asub Lewisel tööle turvaülemana maavalduses, mis kannatab rahaliselt kõvasti professionaalselt organiseeritud suuremahulise röövpüügi tõttu. Aga Fin hakkab oma uues töös kahtlema, eriti pärast seda, kui saab teada, et ta tööandja on nugade peal Whistleriga, Fini vaesunud sõbraga koolipäevilt, kes elab renti maksmata maavalduses asuvas renditalus.

Süžee põhiliin raamatus lähtub Fini ja Whistleri koos tehtud veidrast avastusest: üks järv voolab veest täiesti tühjaks ja nähtavale ilmub järve põhjas lamanud väikese lennuki vrakk. Fin mõistab otsekohe, et kahekümne aasta tagune saladus on nüüd lahendatud: veel üks nende ühine sõber kooliajast, Roddy, oli oma lennukiga kadunud ja tema surnukeha ei leitud iialgi. Kui Fin leiab piloodikabiinist surnud mehe, siis paistab see vana juhtumi asjaolud klaariks tegevat. 

Suur osa ülejäänud romaanist jutustab Fini, Whistleri, Roddy ja teiste kooliaegsete sõprade taustalugu ning juhatab lugeja samm-sammult tänapäeva. Robbie, Whistler, Maireadi-nimeline tüdruk ja veel kaks poissi olid teinud bändi, mis saarel kõrtsides ja pulmades esinedes üha populaarsust kogus. Finist sai bändi transamees, osalt sellepärast, et ta oli sisse võetud Maireadist, bändi ilusast lauljast. Autor räägib paljudest, teismeliste pundis vältimatutest, rivaliteetidest ja põimib romaani ka loo Iolairest, laevast, mis sõitis karile Lewise rannikul, kui tõi koju Esimeses maailmasõjas võidelnud Lewise mehi. Uppus üle kahesaja mehe, see oli üks kõige kohutavamaid katastroofe Ühendkuningriigi vetes kahekümnendal sajandil. 

„Lewise malenupud“ on hea, korralik põnevuslugu, ehkki kui lugeja lõpuks kogu info kätte saab, siis tulevad välja mitmed ilmsed konarused süžees. Bändist jutustavas osas puudub huvi perekondlike suhete ja sünge mineviku vastu, mida näidatakse kahes varasemas raamatus. Romaani peamine voorus on saare imeline kirjeldus ja armastus, mida mehed (ennekõike mehed) selle vastu tunnevad. Lõpus saab Fin teataval määral tõmmata joone alla ühele isiklikule minevikutragöödiale, aga piisavalt palju otsi jäetakse lahtiseks, ning jätavad mu kahtlema, kas Fin ilmub ka edaspidi mõnes raamatus välja.

Maxine Clarke, jaanuar 2013

Digiread

- Reklaam -spot_img

Jaga oma arvamust raamatu kohta

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia