Miika Nousiainen, „Juureravi” tõlkinud Triin Aimla-Laid, Eesti Raamat, 372 lk.
Maria Antons-Valner (Lugemise väljakutse)
Vau, milline elamus! Põgus tutvustus meie grupis ja kõnetav kaanepilt kutsusid teost raamatukogust kaasa haarama, et ta siis kiiremate/tähtsamate/huvitavamate taga nädalateks ootele jätta. Ja kui ma siis viimaks ettevaatlikult teda lugema hakkasin, vajusin iga leheküljega aina sügavamale sisse. Päriselt, ma ei oleks uskunud, et võin Soomemaalt Backmanile väärilise kaaslase leida, aga just nii see läks! Reelika Raimeti poolt kasutatud omadussõna “muhe” oli täiesti asjakohane, kuid minu suureks rõõmuks oli siin ka nii palju enamat, alates vere (pere?) -sidemete tähtsusest ja õigest suuhooldusest kuni Austraalia pärismaalaste julma kohtlemiseni, Tai turismi telgitagusteni ja Rootsi vasak- ning parempoolse poliitika maailmapildini, sekka minu suuri lemmikuid ehk keskkonnakaitset, sisekaemust ja huumorit. Tohutu põhjaliku eeltöö eest jälle autorile kuhjaga tugrikuid – hetkekski ei tekkinud tunnet, et miski tema räägitust võiks vale olla.
Järjehoidjaid, millega minu jaoks olulisi lõike ära märkida, sai raamatusse kuhjaga lisatud, nii et tegelikult pidin neist lõpuks teie päästmiseks suurema osa ikkagi välja rookima. Siin siiski mõned pärlid:
“Ja “Juureravi” siis soovitan, soovitan, soovitan…”
LK 23 püüdlikest vanematest: “Võistlesime selle üle, kes on maalähedasem, aga samal ajal nutikam. Kõige pingevabam, aga hoolitsevam. Eesmärk oli selge. Olla täiuslikem, aga inimlikem.”
Lk 120 sellest, kuidas igaüks peab oma spordi- (ning ka eri-)ala teistest keerukamaks ja põnevamaks: “Mind ajab alati naerma, kui treener läheb pärast viset odaviskajaga rääkima. Mida muud tal öelda on, kui et viska kaugemale?”
Lk 132 sellest, kuidas peategelase isa kahe aastaga uues kohas uue naisega uue lapse jõudis saada. “”Minu sõpruskonnas nii tõhusaid mehi ei leidu. Selle ajaga jõuaksid nad vast valida fondi kirjasuuruse, lõunasöögikoha ja ehk ka natuke mõelda selle üle, mis valdkond neile tegelikult huvi pakub või kas ei peaks siiski võtma vaheaastat.”
Lk 255 ühe tegelase kommentaar selle peale, kui teised üritavad temalt uurida, miks ta nukker tundub: “See nüüd veel puuduks, kui inimesed hakkaksid oma muresid teistega jagama. Ikka parem, kui asjad on perses ühel korraga, mitte kogu kambal.”
Lk 287, kus üks tegelane proovib teisele võõraste rahvaste kultuure õpetada, et too saaks neid siis paremini mõistma: “Raisk, ma ütlen, kõik mu lapsed on pooleldi kes teab mis serbid või somaalid. Ja mina võin neid armastada inimestena ka ilma, et ma täpselt teaksin, mis kuradi ukulelet neis kultuurides täiskuu ajal plõnnitakse.”
Ja Lk 356 valehäbist: “Inimene võib tantsida, olemata idioot, ja inimene võib olla idioot ka tantsimata.”
