Arne Dahl, „Jäälagunemine” tõlkinud Li Laanemets, Eesti Raamat, 390 lk.
Tuleb tunnistada, et Arne Dahli krimiromaanides on kuriteod endiselt üsna keeruliselt konstrueeritud ja mitte just liiga tegelikkusele vastavad, aga see ei ole kaugeltki halb, sest viib lugeja reaalsusest veidi eemale. Samas on Dahl loonud suurepärase tausta, mis kandub tema Sam Bergeri ja Molly Blomi sarjas ühest raamatust teise („Jäälagunemine” on ses sarjas viies ja autori sõnul viimane) ning muutub üha värvikamaks ja tummikamaks.
Jäälagunemise aegu leitakse Mälareni järve rannast surnukeha, kelle identiteeti ei suudeta tuvastada. Ja kuu pärast taas, ja siis taas. Kõik laibad on randa jäetud 5. kuupäeval. Peagi algab juuni …
„Bergeri ja Blomi sarjas on esikohal inimpsüühika – kuidas see töötab ekstreemsetes olukordades,” selgitas Dahl ühes usutluses.”
Mõrvad pakuvad huvi kriminaalkomissarile Desire Rosenkvistile ehk Deerile, kes taastub pärast rängas rünnakus kannatadasaamist – kurjategija amputeeris mõlemad jalad – ja sellele järgnenud operatsioonist, kus ta jalad tagasi sai, aga peab esialgu liikuma ratastoolis ja seega suunatud kontoritööle. Paraku ei anna boss Deerile kahtlastel asjaoludel seda juhtumit, vaid kõrvaldab ajutiselt töölt. Seega ei jää Deeril muud üle, kui paluda abi Bergerilt ja Blomilt, kelle tütart päästes ta halastamatu kurjategija küüsi sattus. Mõistagi ihkab Deer ka kättemaksu ehk temalt jalad amputeerinud jätise surma.
Berger ja Blom, eradetektiivid, paljastavad parasjagu ühe härrasmehe abielurikkumist ning võtavad mitte pelgalt tänuvõlglastena, vaid ka huvist Deeri pakutud juhtumi vastu ning algab võidujooks ajaga, sest viies juuni koputab uksele.
„Bergeri ja Blomi sarjas on esikohal inimpsüühika – kuidas see töötab ekstreemsetes olukordades,” selgitas Dahl ühes usutluses. „Andsin endale võimaluse keskenduda paarile inimesele ja nende ellujäämisvõitlusele õudusunenäolaadses maailmas. See on vaade Bergeri ja Blomi kergelt kahjustada saanud psüühikasse ja sisemaailma. Ehk siis selles sarjas keskendusin ma inimestele, mitte ei uurinud üha mädanevat ühiskonda.”
Üks, mida Dahl „Jäälagunemises” kirjeldab, on iha igavese elu järele. „Hakkasin mõistma, kui palju on alanud uuringud selle kohta, mida tavaliselt nimetatakse eluea pikendamiseks,” selgitas Dahl. „Meid valdab surmahirm ja soov igavese või vähemalt palju pikema elu järele on meisse juurdunud ning lootused hakkavad tasapisi täituma. Sellel, mida tänapäeval on võimalik lisa-aastate andmiseks rakendada, on kõrge hind ja hinnale ma keskendungi.”
