Aldis Bukšs on tänase Eesti kirjandusmaastiku jaoks veel tundmatu nimi, kuid peagi ilmub tema kriminaalromaan „Velled” ka eesti keeles.
Aldis Bukšs (sünd 1985) on Läti kirjanik. Ta sündis ja elas lapsepõlveaastatel Balvis ja Baltinavas, vaid mõne kilomeetri kaugusel Läti-Vene piirist. Tal on bakalaureusekraad poliitikateadustes ning lisaks bakalaureuse- ja magistrikraad õigusteaduses. Ta alustas 20-aastaselt tööd pangas, kuhu jäi kümneks aastaks. Hiljem töötas ta Läti majandusministeeriumis ja justiitsministeeriumis. Aastatel 2019 kuni 2022 pidas ta justiitsministeeriumi personaliülema ametit. Praegu töötab ta riigikaitsesektoris audiitorina.
2015. aastal debüütromaani ilmus Bukšisse debüütromaan „Parādu piedzinēji“ („Võlakogujad“), mis põhines osaliselt ta isiklikel kogemustel. 2020. aastal ilmus tema järgmine romaan „Velled“. Ka on Aldis Läti mängufilmi „Maiņa“ („Vahetus“, 2020) stsenaariumi kaasautor; tegemist on krimidraamaga, mis käsitleb ühte ööd Riia noore taksojuhi elus.
Krimipõneviku „Velled“ peategelase Edgarsi minevik meenutab kaleidoskoopi, üks pöörane sündmus viib teiseni ja pealtnäha juhuslik osalemine pokkerimängus vallandab sündmuste ahela, mille tagajärjel maineka Läti firma töötaja kaotab oma positsiooni ja satub Soome vanglasse. Sealt edasi viib pöörane teekond, mille käigus mees paljastab rahvusvahelise kuritegeliku võrgustiku, ta Eestisse, Läti-Vene piirile ja Londonisse ja tagasi, ikka eesmärgiga leida oma teadmata kadunud noorem vend. „Velled“ aitab tänu äratundmishetki pakkuvatele sündmustele ja seotusele Eesti ja Soomega Läti kaasaegset kirjandust laiemale lugejaskonnale lähemale tuua ega jääb sugugi alla Scandic Noirile, millega seda Lätis võrreldud on.
„Velled“ ilmumise ootuses esitasime autorile mõned küsimused, mis annavad parema ülevaate nii autorist endast kui ka raamatust. Head lugemist!
„Velled“ on esimene kriminaalromaan, mis ilmus ka latgali keeles. Miks pidasite oluliseks, et raamat oleks kakskeelne – nii läti kui ka latgali keeles??
Tõepoolest, „Velled“ on selles mõttes ainulaadne, et tegemist on Läti ajaloo esimese latgali keeles ilmunud krimiromaaniga. Siiani on see ainsaks ka jäänud. Latgali keel on läti keele murre. Nagu Norras, kus on kaks ametlikku kirjakeelt, on neid kaks ka Lätis: standardne läti kirjakeel ja latgali keel (ehk Latgale murre), mida räägitakse ennekõike Ida-Lätis Latgale piirkonnas.
Eestist paralleele otsides saame lätlaste latgali keelt võrrelda Võro murdega. Pole sugugi kokkusattumus, et raamatus on juttu Võrust ja ühe peatüki tegevus lausa toimub seal. Minu teada poetas mu romaani suurepärane tõlkija Hannes Korjus mõned killud „Võro kiilt“ ka raamatu eestikeelsesse tõlkesse.
Soov kirjutada latgali keeles, mis on tegelikult (koos läti kirjakeelega) mu emakeel, on mind saatnud lapsepõlvest alates. Mina usun kindlalt, et latgali keel on läti keele seisukohast aarde väärtusega ja seda tuleks kultuuripärandina säilitada ja toetada. Õnnetuseks on selle kasutamine viimase saja aasta jooksul oluliselt kahanenud, suuresti tingituna repressioonidest ja naeruvääristamisest. Nõukogude ajal suruti latgalite identiteeti teadlikult alla ja keele staatus käis alla koos sellega. Nõukogude võim sai hästi aru, et latgali identiteedi ja keele positsiooni tugevdamine soodustab latgalite seas patriotismi ja õhutab nõukogudevastast meelsust.
Õnneks on viimase kahekümne aasta jooksul üldsuse suhtumine latgali keelde oluliselt paranenud. Kuid keele kasutamine igapäevaelus kahaneb sellegipoolest kiiresti.
On võimalik, et praegune põlvkond on viimane, kes latgali keelt igapäevaelus kasutab. Loodan südamest, et nii see siiski pole, ja seepärast otsustasingi oma romaani välja anda ka latgali keeles – eesmärgiga propageerida latgali keelt, Latgale piirkonda ja tõsta teadlikkust elust äärealadel.
Teie romaan liigub Londonist ja Helsingist Tartuni ning tagasi Latgalesse. Kuidas valisite need kohad ja mida need paigad loo jaoks tähendavad?
Romaani kirjutades taipasin, et ma suudan kirega ja elavalt kirjeldada ainult neid kohti, mis minus emotsioone tekitavad – kohti, mis on erinevatel põhjustel mulle südamelähedased. Just sel põhjusel leiavadki loos kirjeldatud sündmused aset Londonis, Helsingis, Tartus ja Latgales.
London paelub mind ikka ja alati oma Paabelit meenutava keskkonnaga. Nooremana oli mul võimalik näha, kuidas paljud mu sõbrad sinna kolisid ja üritasid seal oma kohta leida. Õnneks on paljud neist tänaseks koju naasnud.
Helsingi tuli mängu seetõttu, et mul avanes võimalus külastada Helsingi vanglat – ametliku külalise ja mitte vangina – ning vangladirektori seltskonnas selle paljudele ruumidele tiir peale teha. Soome vanglasüsteem on väga muljet avaldav ja ilmselgelt toimiv. Käisin vanglas justiitsministeeriumis töötamise ajal, mil me pingutasime Läti esimese kaasaegse vangla rajamise nimel. Võin uhkusega öelda, et käesoleva aasta septembris avas Läti viiekümne aasta jooksul esimese uue just vanglaks ehitatud kinnipidamisasutuse, mis asub Liepājas. Oleme tänulikud ka Eesti kolleegidele, kelle kogemusi püüdsime arvestada juba projekti kõige esimeste etappidega alustades.
Ja Tartu – tegelikult terve Eesti – on paik, mida ma südamest armastan. Olen Eestit külastanud loendamatu arv kordi ja Tartul on mu südames eriline koht. Olen alati seal viibimist nautinud.
Raamatus põimuvad kriminaalne intriig, ajalugu ja poliitika. Kui palju tuginesite tegelikele ja ning kui palju lasite fantaasial lennata?
Raamat algab põikpäist eestlast kujutava stseeniga. See on üks päris elus aset leidnud sündmustel põhinevatest episoodidest.
Romaani süžee on samuti mingis osas inspireeritud tegelikest sündmustest, ehkki loomulikult on sellele lisatud kirjanduslikke elemente. Üheks keskseks teemaks on metsavendade tegevus Kirde-Lätis ja selle puhul on täielikult lähtutud ajaloolisest tõest. Minu kodukohas, Balvi kandis, mis asub Läti-Vene piiri lähedal, tegutsesid metsavennad Nõukogude okupatsiooni alguse järel väga laialdaselt – saame rääkida sadadest sissidest ja tuhandetest toetajatest.
Stompaki soomassiivist sai Põhja-Euroopa suurima metsavendade laagri asukoht ja 1944. aastal peeti seal maha Baltimaade suurim lahing metsavendade ja Nõukogude julgeolekujõudude vahel. Ajal, mil ma oma romaani kirjutasin, oli isegi paljude kohalike teadmine neist ajaloosündmustest napp, rääkimata lätlastest üldiselt. Usun, et mu romaan aitas oluliselt suurendada teadlikkust tuhandete lätlaste kangelaslikust vastupanust Nõukogude võimule.
Romaanis on teisigi päris elus toimunud sündmustest ainest leidnud elemente. Nii võin näiteks öelda, et Londonis asuva VIP-klubi ja selle kirjelduse on taga on ühe mu sellises klubis aastaid töötanud sõbra kogemused.
Romaani kirjutades ammutasin inspiratsiooni ka Eestist. Umbes kümme aastat tagasi viis üks mu eestlastest sõpradest mind vaatama Ennukse metsavennapunkrit. Kogetu avaldas mulle sügavat muljet ja niisiis leiab üks osa romaani kaasajas toimuvast tegevusest aset just seal. Punker asub Viljandi lähedal metsas.
Olete töötanud nii pankades kui ka valitsusasutustes. Kuidas on teie ametialane taust mõjutanud „Vellede“ sündmustikku ja tegelasi?
Olen üsna veendunud, et kõik need tööalased kogemused on mõju avaldanud. Kümme aastat pangandussektoris – muuseas üsna mitu aastat võlgade sissenõudmise vallas – on leidnud olulisel määral kajastamist mu esimeses romaanis „Parādu piedzinēji“ („Võlakogujad“), kuid üht-teist on jõudnud ka sellesse romaani.
Raamatus esinevad riikliku julgeoleku teemad, kaasa arvatud Venemaa Eesti ja Läti vastu suunatud luuretegevus, on samuti mõjutatud valitsusasutustes töötamisel saadud kogemustest.
Nagu eelnevalt mainitud, tuli Helsingi vangla teema mängu justiitsministeeriumis töötamise tõttu. Just töökohaga seonduv andis mulle ainulaadse juurdepääsu Soome vanglasüsteemile ja võimaluse tutvuda selle toimimise põhimõtetega, mida ma ka romaanis kasutasin.
Romaanis on kesksel kohal vendade suhe. Kas perekondlik side oli teie jaoks kirjutades peamiselt süžeevahend või ka isiklikult oluline teema?
Kui mul tuli mõte kirjutada romaan, oli mu noorem vend just teinud otsuse kolida pärast Riias elatud aastaid tagasi koju ja kodutalu üle võtta. Ehkki tema otsus valmistas mulle suurt rõõmu, mõistsin ka seda, kuivõrd tõsiseid väljakutseid see kaasa toob. Küllap avaldasid need tunded mõju ka romaani narratiivile, eriti just peresidemete käsitlusele. On ju kirjutamata reegel, et me aitame oma lähimaid inimesi, kui nad puutuvad kokku raskuste ja ebaõiglusega.
Raamat pälvis Latgali kultuuripreemia Boņuks ja sellest on tehtud ka kuuldemäng. Kas te ise tajute samuti, et teos on leidnud lugejaid eri vormides?
Kindlasti. Boņuks oli minu jaoks suur au ja ilmne märk selle kohta, et lugu ei läinud korda mitte üksnes latgali kogukonnale, vaid ka suuremale publikule. Raadiole kohandamine avas uusi võimalusi – nii jõudis romaan inimesteni, kes enamasti raamatuid ei loe. Raadioversiooni eetrisse mineku järel sain arvukalt sõnumeid kuulajatelt, kes polnud romaanist kunagi varem kuulnud ega seda lugenud, kuid kuulasid järjejuttu suure huvi ja innuga. Olen tänulik inimestele, kes pöördusid minu poole sooviga raamat raadio jaoks sisse lugeda, ja kõik sellega seonduva ära korraldasid.
„Velled“ puudutab korraga nii kohalikku identiteeti kui ka globaalseid teemasid: kuritegevus, immigratsioon, poliitika. Kas näete seda rohkem universaalse loona või pigem Latgale kogemuse vahendajana?
Sisuliselt keskendub romaan liblikaefektile: sellele, kuidas liblika tiivalöök ühes maailmas otsas võib teises põhjustada tormi. Kuid ma ei pea silmas mitte üksnes geograafilist, vaid ka ajaloolist liblikaefekti. „Velled“ uurib ka seda, kuidas minevikus, näiteks teise ilmasõja ajal aset leidnud sündmused meie elu ka tänapäeval vahetult mõjutavad.
Moodsatel aegadel on Euroopa kujunenud ühtseks ruumiks, vähemalt liikuvuse ja ligipääsetavuse osas. Üks ja sama inimene saab isiklikku draamat kogeda nii Londonis kui ka Euroopa Liidu idapiiril. Ja sageli asjad just niimoodi lähevadki. Niisiis on romaani teema nii kohalik identiteet kui ka üleilmastunud maailmas aset leidvad sündmused. Kohaliku ja globaalse vahelised mõjutused ei ole ühesuunalised, vaid vastastikused.
Millised teemad või ideed olid teile „Vellede“ kirjutamisel kõige olulisemad ja mida sooviksite, et lugeja raamatust kaasa võtaks?
2019. aastal, „Vellede“ kirjutamise ajal räägiti veel väga vähe avalikult sellest, millist ohtu Venemaa endast Balti riikide ja Euroopa jaoks kujutab, luureteenistuste rollist illegaalsete immigrantide üle riigipiiride suunamisel või Vene agentide ulatuslikust kohalolust meie riikides. Kirjutasin neil teemadel teadlikkuse tõstmiseks, nii üldsuse kui vastutavate ametkondade hoiatamiseks ning neile ohtudele aktiivsemale reageerimisele innustamiseks. Ma usun, et minu raamat on aidanud Läti kontekstis sellele teemale tähelepanu tõmmata ja loodetavasti jätkub see mõju ka tulevikus.
Meie rahvad – lätlased, eestlased ja leedulased – on tugevad ja sitked. Eriti siis, kui me seljad kokku paneme. Seda tõendab meie ajalugu tervikuna, olenemata sellest, kui väga teised püüavad meid vastupidises veenda. Oleme hoolimata palju suuremate ja pealtnäha tugevamate riikidega kõrvu elamisest trotsinud ja üle elanud rohkelt tuuli ja torme. Kuid kokkuvõttes sõltub meie tulevik siiski meie kõigi individuaalsetest valikutest.
Mis teid kirjanikuna praegu enim köidab: kas soovite jätkata kriminaallugudega või proovida midagi hoopis muud?
Mõlemad mu raamatud on keskendunud ühiskonnas levinud probleemidele või trendidele, mida olen soovinud esile tuua, selgitada nende põhjuseid ja rõhutada üksikisiku valikute tähtsust. Mu esimene romaan „Võlakogujad“ käsitles korruptsiooni igapäevaelus, sellal kui „Velled“ võtab vaatluse alla riikliku julgeoleku ja olukorra piirialadel. Uus raamat, mida ma kirjutan, on samuti pühendatud Balti riikide seisukohast väga olulisele teemale. Kuid selle loo jutustamiseks kasutan ma narratiivi, mida pole siiani oma varasemates töödes käiku lasknud. Vaatame, kuidas see õnnestub.
