Tempokas põnevik Norfolki maapiirkonnast, mille peategelaseks on kohtuantropoloog David Hunter, haaras meid kaasa esimesest leheküljest alates ja pakkus lõpus vinge puändi. Soovitame soojalt.
Sellest on mööda kolm aastat, kui doktor David Hunter jättis maha endise elu Londonis ja kolis pärast abikaasa ja tütre surma ühte Norfolki külakesse. Temast sai partner kohalikule perearstile, kes oli pärast abikaasa elu nõudnud autoõnnetust ratastooli jäänud. Varasemas elus oli Hunter kohtuantropoloog, aga kui küla lähedalt leitakse surnukeha, ei taha ta juurdlusse sekkuda. Kui aga külast kaob teinegi naine ja on selge, et tegutsemas on sarimõrvar, on ta sunnitud appi minema. Hunter peab pinnale kiskuma ammused mälestused ja seisma vastamisi küla paranoiaga, kui selle elanikud mõistavad, et kurjategijaks on keegi nende seast.
Keskne tegelane David Hunter on meeldiv ja sõbralik. Ta pole abikaasast ja tütrest siiamaani päriselt lahti lasknud ning ehkki on suuremast leinast üle saanud, ei ole ta veel valmis edasi liikuma. Tema seltsielu piirdub mõne harva käiguga külapubisse. Hunter hoiab omaette, ent teda sunnitakse kunagisi oskusi meelde tuletama. Ka kõrvaltegelased on tasemel – nemad on tuttavad kõigi jaoks, kes külaeluga kursis – alates ausatest ja väärikatest kodanikest kuni äärmuslike ja ekstsentrilisteni. Beckett on külaelu ja Norfolki loodust täiuslikult kirjeldanud.
Olin veendunud, et tean, kes on süüdlane – aga eksisin täiega, kartes samas kohutavalt, et kõik ei lõpegi nii, nagu peaks. Süda alles puperdas, kui raamatu käest panin.
Tempo on kaasahaarav. See ei anna hetkekski asu, aga samas ei tundu ka liialt tõtakas. Põhitegevus toimub üsna lühikese aja jooksul ja lõpus on täiesti ootamatu puänt, ehkki kõik vihjed olid olemas.
