Tanizaki Jun’ichirō(1886–1965) on üks kuulsamaid ja mõjukamaid 20. sajandi jaapani romaanikirjanikke. „Arutut armastust“ (ilmus 1924–25) nimetatakse sageli tema esimeseks märgiliseks romaaniks. Selle minategelaseks on Kawai Jōji, kelle kinnisideeks saab noor neiu Naomi, kellest ta tahab oma standarditele vastavalt kujundada ideaalse moodsa naise, kuid kes langeb järk-järgult nii enda kui ka naise tahtliku alandamise ohvriks.
Jōji on pintsaklipslane, kes kasvas üles jõukas maamajas, kuid naudib nüüd linnas elamise eeliseid. Ta on igal moel valmis murdma traditsioone, võtma omaks läänelikke kombeid, toetama moderniseerumist. Ta kohtub eksootilise, peaaegu lääneliku välimusega 15-aastase Naomiga esimest korda kohvikus, kus tüdruk töötab ettekandjana. Jōjil on pealtnäha häbelikust Naomist kahju ja ülimalt kohusetundlikul viisil võtab mees nõuks päästa tüdruk kahetsusväärsest olukorrast, milles tema arvates neiu vireleb, ja võtab ta enda eestkoste alla. Jōji peas valmib plaan – ta vormib neiust modernse naise, nii nagu tema seda endale ette kujutab, ja kui kõik kenasti sujub, võtab ta ühel hetkel Naomi endale naiseks.
Jōji katse kujundada Naomist täiuslik modernne naine aga luhtub. Ehkki paari kooselatud aasta järel Jōji abiellub Naomiga seaduslikult, väldib ta ametlikku pulmatseremooniat ja kõike sellega kaasnevat kui tüütut traditsiooni, mis ei ole kooskõlas modernsusega. Ta eelistab „mängida“ kodu. Üsna selgelt ilmneb, et ta ei taha mitte abikaasat, vaid pigem puurilinnukest, keda oma taktikepi järgi siristama panna, lootuses hiljem puuriukse avada ja kogu maailmale uhkusega näidata, kui imeline ja kaasaegne naine tal on. Naomi aga pöörab asja oma kasuks ja hoopis Jōjist saab lõksu jäänud puurilind, mitte temast.
Ühelt poolt on see lugu Jōji emotsionaalsest ja seksuaalsest agooniast. Jōji rituaal vannitada Naomit; eelmängu imiteerivad ja seksuaalset võimekust sisendavad neljakäpukil, Naomi seljas, mööda tuba ringi ratsutamised; Naomi kukla ja kaenlaaluste raseerimine… Jōji iha kasvab, ehkki esialgu surub ta oma naudingud alla, et mitte rüvetada vilja, mida ta ise on kasvatanud. Samas Naomi, kes on üha enam võtnud üle tavajaapanlase jaoks vulgaarseid lääne kombeid, avastab ühel hetkel, et mehed peavad teda ihaldusväärseks. Sellist Naomi arengut ei olnud Jōji oodanud. Ta ei osanud aimata, et läänelikud kombed ja moraalsus võiksid naise allakäigule tõugata. Põlastades naist langeb Jōji veelgi sügavamale kire lõksu. Naomil õnnestub Jōji täielikult alistada, võttes omaks mehe eksliku fantaasia ja minnes sellega kaasa, saavutades puuderdades koguni puhta valge naha, mis meest ülimalt erutas. Tanizaki näitab suurepäraselt, kuidas haiglasliku kinnisideega kirest saab kiiresti koomiliselt abitu masohhism.
Teisalt on lugu Ida ja Lääne „kokkupõrkest“. Ehkki Naomi esindab vaimustust lääne kultuurist ja Jōji kehastab alandlikku kummardamist selle kultuuri ees, ei ole kumbagi arusaam lääne kultuurist realistlik, vaid jaapanlase kujutluses tekkinud tõlgendus, mis parimal juhul on vaid tegelikkuse hale vari.
Võib-olla ei hoiata Tanizaki mitte niivõrd jaapanlase lääne vaimustuse eest, vaid pigem ohtude eest, mille kaasnevad jaapanlase konstrueeritud fantaasiatega Läänest. Nii võibki romaani võtta kui lugu sellest, kuidas naine manipuleerib meest. Selleni viib mehe enda liigne enesekindlus püüdel needsamad konstrueeritud fantaasiad tegelikkuseks muuta, mitte sügavamõtteline seisukohavõtt lääne kultuuri ja jaapanlaste arusaamade kohta sellest.
Margit Juurikas
tõlkija
Kuulake ka Vikerraadio saadet Loetud ja kirjutatud, kus Reet Weidebaum räägib Margit Juurikaga jaapani kirjandusest https://vikerraadio.err.ee/1609648475/loetud-ja-kirjutatud-jaapani-kirjandus
