Põhjala, eeskätt rootslaste üks lemmikkangelasi Orm Punane jõudis saada ühtpidi viiekümne-, teistpidi tuhandeaastaseks, enne kui tema seiklused eesti keelde tõlgiti. Igal juhul aukartust äratav vanus nii nooruslikule ja toimekale tegelasele. Kirjutati ju see viikingite aega kajastav kaheköiteline lugu juba 1940. aastatel ja selle tegevus kulgeb üle-eelmisel aastatuhandevahetusel üle terve tollal tuntud maailma. Vabalt liigutakse kuningas Harald Sinihamba Taani riigi idaosadest mooramaameeste riikidesse Ibeeria poolsaarel, üle keltide ja munkade Iirimaa õnnetu kuninga Ethelredi Inglismaale ning kuni Konstantinoopoli keisri Basiliuse meestehimulise tütre Zoe avantüürideni välja.
Kuid peamiselt on juttu eluolust ja inimlikest vahekordadest lokkava Skånemaa kirde- ja loodemetsades ristiusu tuleku päevil. Skåne looderannikult, kõrgelt Kulleni poolsaarelt ongi pärit romaani punapäine peategelane, nagu ka tema vaimne isa Frans G. Bengtsson. Et Orm ja tema verevend, naljahammas Toke, ning Frans G. ise on kaua „õppinud Lundis“, s.t veetnud palju head aega sealse ülikooli kõige intiimsemas läheduses, on selge igaühele, kes tunneb Rootsi kultuuri- ja hariduslugu.
On teada, et Frans G. lähimate sõprade hulka kuulusid säärased legendaarsed kujud, nagu kirjanik-naljahammas Fritiof Nilsson Piraten, ajaloolane, raadiodirektor ja Rootsi Akadeemia liige Ingvar Andersson, kuldne poeet Hjalmar Gullberg, klassikaliste keelte filoloog ja õhtulehe Expressen peatoimetaja Ivar Harrie, helilooja, muusikateadlane ja populaarne TV-programmijuht Sten Broman jt. Neist igaühe kohta leiame pikki artikleid ükskõik millises Rootsi või Põhjamaade entsüklopeedias. Peletamaks akadeemilist igavust, harrastasid nad kõik õhtustel istumistel fabuleerimiskunsti, väljendusvirtuooslikkust, müütide loomist.
Romaani peategelased Orm ja Toke on ühelt poolt selgelt äratuntavad kui lihtsatest kodudest pärit lundlased, kellest pikapeale, üle kivide ja kändude, armumiste ja muidu seikluste, võrsuvad laia silmaringiga buršvilistlased. Näiteks muutus Orm vahepeal kurakäeliseks, kuna sõudis muhameedlaste galeeriorjana aastaid vasakut aeru …
Teiselt poolt on terve nende lugu seotud nn lundaspex’iga, see tähendab üliõpilaste opera buffa’ga, naljaooperi, kabareega. Seal pannakse kaasaegsed kujud esinema (ja laulma!) enam-vähem võimatutes ajaloolistes segaseostes. Või keskaegsed tegelased rääkima moodsaimat slängi. Iga endast lugupidav Rootsi ülikooli teaduskond esitas vanasti, s.t enne ülikoolide „suurt reformi“ mõne aastakümne eest, igal aastal uue loo, ikka kadestataval professionaalsel tasemel. Üliõpilastele anti aega mängida, kasvada, kujuneda. Mida kaelamurdvamad kontrastid ja peadpööritavamad pastišid, mida välgatavamad repliigid ja hiilgavam laul, seda vaimukamana tundis end tänulik vaataja. Rootsi ühed kõige tuntumad ja armastatumad meelelahutajad XX sajandi lõpu poole olidki endised „spexare’d“, Uppsala Tage Danielsson ja Lundi Hasse Alfredsson.
Naerda ja muiata saab siiski ka märksa rahulikumas toonis kirjapandud „Orm Punase“ lugeja. Teose loomisel ei ole autor kindlasti kasutanud mitte üksnes omaenda ja sõprade fabuleerimis- ja huumorisoont, vaid ka nende sügavaid kultuuriloolisi teadmisi, ja küllap ka hilisõhtusi või varahommikusi kollektiivseid äratundmisi maailma asjade tegelikest seostest …
Oma laiahaardelises esseistikas on Frans G. käsitlenud diadohhe, s.t Aleksander Suure järeltulijaid paarsada aastat enne Kristust, keskaegset prantsuse kroonikut Froissart’i ja vargapoisist luuletajat François Villoni, aga ka Walter Scotti ja oma lemmikkirjanikku Joseph Conradit. Ka Ameerika kodusõja kindraleid Ulysses Granti, „Stonewall“ Jacksonit jpt. Frans G. oli paljulugenud mees, meisterlik stilist, kes kirjutas ka suurejoonelise, kuid kahjuks kuivavõitu biograafia Karl XII kohta. Üldse oli Frans G. omal ajal üldloetud, -tunnustatud, konservatiivse kallakuga kultuurikriitik.
Nagu möödaminnes paneme Orm Punase seikluste taustal tähele autori eruditsiooni. Stiilis ja mitmes episoodis tunneme ära Snorri Sturlusoni kuningasaagasid, eriti viikingiaegset luulet. Aimatavad on anglosaksi, iiri, saksa, vene ja bütsantsi kroonikad ning isegi „Dekameron“, aga ka moodsamad ajaloolised ülevaated. Imponeeriv on Frans G. oma kaasaja historiograafia tundmine. Nimelt publitseeris belglane Henri Pirenne 1930. aastate alguses teose „Mahomet et Charlemagne“ (Muhamed ja Karl Suur). Selles näidati esmakordselt terve Vahemere ruumi majanduslikku ja kultuurilist kontinuiteeti pärast nn antiigi, nagu varem arvati, järsku lõppu Odovakari läänegootide läbi aastal 476. Pirenne vedas oma järjepidevuse joone välja kuni muhameedlaste võimsa, Edela-Euroopat laastava pealetungini VIII sajandil. Alles muhameedlased, s.t araablased ja Põhja-Aafrika berberid, lõpetanud niisiis kreeklaste ja roomlaste mitmesaja aasta vältel loodud Vahemere ruumi ühtsuse. Nii muutis Pirenne otsustavalt õpetatud maailma arusaamisi „antiigi lõpust“ ja „kontinuiteedist“.
Kuid ‒ 1938. aastal avaldas Lundi ülikooli professor Sture Bolin oma paraadloengu „Muhamed, Karl Suur ja Rurik“. Numismaatikale toetudes (kalifaadi „dirhemid“) arendas ta Pirenne’i ida-lääne Vahemere teljest hoopis reljeefse kolmnurga. Selle põhjapoolses tipus toimisid nimelt alates IX sajandist Bolinile hästi tuttavad põhjamaalased/viikingid oma mitmesuguste vahenduskontaktidega, ka Karolingide maaga edelas. Aga „Rurik“ ja tema järglased liikusid jõuliselt samuti itta ja kagusse, üle Läänemere, mööda läänemeresoomlaste, kõiksugu sarmaatide jt jõgesid ja maid kuni Bütsantsini ja koguni araablaste kalifaadini välja. Just sellessamas laiaulatuslikus geograafilises kolmnurgas (kalifaat ‒ Põhjala ‒ Kiiev/Bütsants) tegutsevadki meie „Orm Punase“ tegelased, professionaalselt esitatud ajaloolisel foonil.
Kui Kielis Christian Albrechti ülikoolis kuulutati mõnel semestril välja kursus „Viikingid kirjanduses ja ajaloos“, siis tormasid üliõpilased sinna üksteise võidu. Viimati mahtus avaloengut pidama saabunud professor ise hädavaevu uksest sisse. Tänapäeval toonitatakse küll rohkem viikingite majanduslikke ja kultuurilisi saavutusi (laevandus, maadeavastused, kaubandus, linnade teke, kunst, luule) ja vähem röövimis- ja mõrvahimu. Liiga vähe räägitake orjade püüdmisest ja nendega kauplemisest …
Endastmõistetavalt moodustas Frans G. Bengtssoni „Orm Punane“ ühe selle seminari ilukirjanduslikest põhitekstidest. Lisandusid Eric Linklateri „The Men of Ness“ (1932), Jan Fridegårdi träälide perekonna triloogia Birka lähistelt „Trägudars land“ (1940, Puujumalate maa), „Gryningsfolket“ (1944, Koidurahvas) ja „Offerrök“ (1949, Ohvrisuits) ning Nobeli auhinna laureaadi, islandlase Halldór Kiljan Laxnessi viikingikultust mõnusalt hävitav paroodia „Gerpla“ (1952). Mainitud teosed täiendavad üksteist geograafiliselt, stiili poolest, ühiskondlikult, ka ideoloogiliselt. Mitmekülgseim, vahvaim ja kahtlemata lõbusaim neist on „Orm Punane“.
Kord küsiti professor Erik Lönnrothilt, keda võis vabalt nimetada Põhjala ajaloolaste grand old man’iks ja kes omal ajal tundis hästi viikingiaja eespool nimetatud asjatundjat Sture Bolini, millised need viikingid siis ikka õieti olid. Sellele vastas Lönnroth, et kord noore mehena oli ta varasel hommikutunnil esitanud sama küsimuse professor Bolinile. Too süganud kukalt ja öelnud mõtlikult, et nii otse ta sellele vastata ei oska. Ainult üks olevat kindel: „Di var ena djävlar“ (nad olid püsti kuradid). Miks mitte. Kuid vaevalt saab seda öelda sirgjoonelise Orm Tostessoni või naistelemmiku Toke Grågullessoni, meie fiktiivsete, Lundi üliõpilaselust inspireeritud seiklushimuliste ja ettevõtlike noormeeste kohta. Muide, viikingiretkedel, see tähendab puhastel röövimis-, orjastamis- ja rüüstamisekspeditsioonidel käidi üldse harva, ja kui, siis tavaliselt enne kevadkülvi ja pärast heinategu.
Hain Rebas
Göteborgis, märts 2022
