Milline iroonia. Inimene, kes kardab paaniliselt lendamist, otsustab lugeda raamatut, milles piloot saab pärast õhkutõusmist teada, et ta perekond on röövitud. Mees peab langetama otsuse, ta kas kukutab lennuki alla või ta naine ja lapsed tapetakse.
Pole midagi ette heita, kaasahaarav lugemine. Lõpetasin öösel kella kolme ajal. Väljas hakkas valgeks minema, aga ma ei saanud raamatut pooleli jätta. Tempo oli metsik, kogu aeg juhtus midagi ning ootamatuid käänakuid oli piisavalt, et tähelepanu tekstil hoida, aga … midagi jäi nagu puudu. Esikaanel võrreldakse raamatut filmidega “Kiirus” ja “Visa hing”. Võibolla oligi asi selles, et 2 tunni jooksul filmi vaadates muutus John McClane hingelähedasemaks kui selle lennu piloot Bill Hoffmann. Vot ei tekkinud klappi selle mehe ja ülejäänud tegelastega. Pere ootas kodus pommivestid seljas mehe otsust. Väljapääsmatu olukord, ükskõik kuidas sa toimid, perekond enam koos ei ole. Kolm kõige kallimat inimest versus 149 hinge pardal. Mida Sa teed? Ja minu reaktsioon oli mhh ning südant valutasin rohkem väikese poisi pärast, kes loo alguses koos isaga kokpitis käis.
“Väljapääsmatu olukord, ükskõik kuidas sa toimid, perekond enam koos ei ole. Kolm kõige kallimat inimest versus 149 hinge pardal. Mida Sa teed?”
Raamatu autor T. J. Newman on ise lennusaatjana töötanud, seega teab ta, mis salongis toimub, kuidas reisijad end ülal peavad ja suudab seda ka lugejale edasi anda. Mõned lennusaatjate laused panid mind aga kukalt kratsima, sest need olid kuidagi kontekstist väljas. Vahepeal arvasin, et võibolla on tegu mingite ameerika popkultuuri vihjetega, millest ma teispool lompi aru ei saa, aga eile vahetasin mõtteid Instagrami tuttavaga @aanelust ja näib, et temal oli sama probleem.
Ameeriklaste “kangelaslikkust” raamat kahtluse alla ei sea. Vahepeal oli küll tunne, et enesealalhoiuinstinkt jäi neil saamata, kui ülevalpool head ja paremat kaasa jagati, kuid võibolla imevad nad seda “torman-ennastsalgavalt-ohtu-kuigi-olen-ise-kohe-hinge-heitmas” hoopis emapiimaga sisse ja siis see lekib tasapisi terve elu silmist ja kõrvust kuni meeletu õnn lõpuks otsa saab. Igatahes pööritasin ma päris mitu korda silmi, kui tegelane, kes minu arvates oleks pidanud olema teadvuseta või tõsiselt vigastatuna nurgas oigama, midagi eriti kangelaslikku tegi.
Raamatus on ka tõsisem teema ja siin pean autorile au andma. Kuigi loos head on head ja pahad pahad, siis T. J. Newman suudab üsna veenvalt näidata, mis ajendab inimest nii meeleheitlikule sammule, et ta võtab pantvangi perekonna ja paneb pereisa hullumeelse valiku ette.
Mis ma loos kaasa võtan? – Ära võta kedagi ega midagi enesestmõistetavana.
Tempokas suvelugemine. Sobib hästi vihmasesse päeva või rannas peesitades, kuid kui juba alustad, siis tõenäoliselt tahad ühe soojaga läbi lugeda. Üks on kindel, mina niipea lennukisse ei roni.
