Ruth Rendelli, varjunimega Barbara Vine’i „Pimedusega kohanenud silm“ (esmatrükk 1986) ei ole krimiromaan selle traditsioonilises mõttes: mõrvari isik on algusest peale selge. Oluline ei ole „kes“, vaid „miks“, ja veel enam „mis inimese selleni viib“.
Raamatu tegevus toimub 1940.–1950. aastatel Inglismaal. Sõda ja sõjajärgne raske ei aeg ei ole muutnud sealset jäika klassisüsteemi ega inimeste arusaamasid sellest, mis on sünnis, „normaalne“ või isegi lihtsalt lubatud.
Raamat on kirjutatud tõsielukrimi stiilis, kus minategelane Faith räägib oma suguvõsas toimunud mõrvajuhtumist. Suguvõsa on suur, inimsaatused tihedasti üksteisega läbi põimunud: tollal peeti sugulastega suhtlemist enesestmõistetavaks. Nii ilmuvad lugeja ette Faithi isa, kes jumaldab oma kaht õde; ema, kes ei suuda seda jumaldamist taluda; vanem tädi, kes on alati tahtnud kõike teha nii, nagu õige; noorem tädi, kes on loonud endast pildi kui ideaalsest naisest; tädipoeg, kes on kui kurjuse kehastus; pooltädi, kes on soe ja sõbralik, ent omamoodi minevikus kinni … Ühesõnaga, väga palju väga erinevaid inimesi, keda lisaks peresidemetele seob üks veendumus: maailmale tuleb jätta endast mulje kui korralikust inimesest, kes teab, kuidas on õige elada. Ja kuigi see tundub piisavalt ohutu põhimõte, viib just selle järgmine mitme tragöödiani.
Oluline ei ole „kes“, vaid „miks“, ja veel enam „mis inimese selleni viib“.
Raamatu stiil on väga elulähedane. Kujutage ette, et keegi hakkab teile jutustama on suguvõsa lugu: palju tegelasi, kelle nimi alustuseks midagi ei ütle; meenutuskilde, mis ei seostu millegagi … Kuid just selles seisneb raamatu võlu: tasapisi saavad inimesed tuttavaks, kujunevad seosed ja sümpaatiad-antipaatiad; tekivad olukorrad, kus lugeja mõtleb: „Kuidas ta nii käituda sai, ta ei ole ju üldse selline inimene“, tegevuspaigad võtavad silme ees kuju. Ja lõpuks on tunne, et tegu on tuttava suguvõsaga, mille liikmete saatus puudutab isiklikult. Lisaks veel raamatu lõpp, mis jätab nii mõndagi lugeja enda otsustada-järeldada.
See on üks neist raamatuist, mis otsekui tõmbavad lugeja endasse, loovad uue väikese realistliku maailma, kus iga detail on lõpuni paigas ja usutav. Lisaväärtuse annab Inglismaa 20. sajandi esimese poole olustiku tõetruu kujutamine, kus vana on veel tugevasti alles, aga uus hakkab päästmatult sisse imbuma. „Pimedusega kohanenud silm“ on väärt lugemine kõigile, kes hindavad sügavat psühholoogilist sissevaadet inimhinge ja samas ka põnevust. Kas pole see peaaegu ideaalse raamatu retsept?
