Mõnikord satub lugemislauale kolm väga erinevat teost, mis ometi avavad ukse sarnastele küsimustele: millised jõud kujundavad meie otsuseid, milline keskkond kasvatab meid inimesena ning kuidas minevik ja olevik meie mõtteid mõjutavad. Sveistrupi „Käopoja kättemaks” uurib inimkäitumise varjatud kihte krimi kaudu, Lucase „Jõulud Applemore’is” viib lugeja väikese kogukonna keskele, kus inimesed leiavad väljapääsu ka siis, kui see tundub võimatu, ning Eklöf kutsub raamatus „Pimeduse kiituseks” mõtlema sellele, et on väärtusi, mida märkame alles siis, kui need on vaikselt kaduma hakanud.
SØREN SVEISTRUP – “Käopoja kättemaks“
„Käopoja kättemaks” räägib juhtumist, mis algab näiliselt tavalise kadumisena, kuid muutub iga sammuga hirmuäratavamaks. Naia Thulin saab uurimiskaaslaseks Europolis töötava Mark Hessi, kellega tal on ühine minevik. Peagi selgub, et ohvrit on pikalt jälitatud ja temaga on telefonitsi manipuleeritud – täpselt nagu paar aastat tagasi toimunud mõrvajuhtumi puhul, mille lahendus jäigi leidmata. Uurijad peavad taas ühendama jõud, et lahendada julm mõistatus, mis maskeerib end perversse peitusemänguna ja ulatub tagasi kolmekümne aasta taha. Sveistrup loob pildi roimadest, mis ei lase hingata – loetud leheküljed jäävad painama ka siis, kui raamat kinni panna.
RACHAEL LUCAS – “Jõulud Applemore’is“
Harry Robertson soovib Applemore’i hotellist edulugu teha ja valmistub pärast suvehooaja lõppu suuremaks remondiks. Viimased külalised on läinud, kuid siis selgub, et nad polnudki viimased. Ühismeediastaar Ivy Winter saabub koos oma kallima Beniga väikesesse mägismaa külla ja tekitab elavat tähelepanu. Harry rõõmustab, kuuldes, et Ivy soovib abielluda tema hotellis, kuid oluline tingimus muudab kõik keerulisemaks: pulmad peavad toimuma jõulude ajal. Ettevalmistustesse kaasatakse kogu kohalik rahvas, teiste hulgas ka Harry sõber Polly ja viimase pere. Kogukond ühendab jõud, et luua unustamatu sündmus, kuid kõik ei lähe nii libedalt, kui arvatud. Pealegi pole lihtne endale tunnistada, et oled armunud oma parimasse sõpra.
JOHAN EKLÖF – “Pimeduse kiituseks“
Johan Eklöf uurib valgusreostuse varjatud mõju maailmale, mis on harjunud toimima loomuliku öö ja päeva vaheldumise rütmis. Viimase 150 aasta jooksul on pidev kunstlik valgustus seda rütmi muutnud, tõrjudes välja öise eluviisiga liike ja mõjutades tsirkadiaanrütme, mis on olulised kõikide elusolendite jaoks. Eklöf keskendub sellele, kuidas valgus segab ööputukaid, pimestab linde, jätab nahkhiired toiduta ning mõjutab inimeste und, hormoone ja vaimset tervist. Ta kirjeldab öötaeva ilu, ööliblikate ekslemist ja kakkude sööstmist ning toob näiteid bioluminestseerivate elukate kohta süvameres. Raamat selgitab, kuidas tänavalaternad ja neoonsildid muudavad terveid ökosüsteeme ning miks teadlased alles hakkavad mõistma selle pikaajalisi tagajärgi. Raamat pakub arusaadavaid selgitusi ja soovitusi, kuidas valgust targemalt kasutada, ja miks tasub ööd võtta kui väärtust, mitte tühjust.
