Heikki Hietala on Haaga-Helia rakenduskõrgkooli arvutiteaduse lektor. Tal on Jyväskylä ülikoolist inglise filoloogia magistrikraad. “Hotell Tulagi” on tema debüütromaan.
“Hotell Tulagi” sai alguse autori eluaegsest huvist sõjaajaloo vastu. Hietala on kogunud suure raamatukogu teise maailmasõja teemalisi raamatuid ning on abistanud Soome õhujõudude 1928.–1945. aasta tegevust käsitleva pildilise ajalooraamatu toimetamisel ja tõlkimisel.
Ta alustas “Hotell Tulagi” kirjutamist 1996. aastal, kuid uurimis- ja taustatöö – rääkimata igapäevaelust – tähendas aastaid aeglast edasiminekut. Esimene täielik versioon valmis 2007. aastal ja 2008. aasta septembris laaditi HarperCollinsi veebisaidile Authonomy üles täiustatud versioon. “Hotell Tulagi” jõudis umbes seitsme tuhande raamatu seas 15. kohale. Nüüd on see rahvusvahelist tunnustust leidnud teos kättesaadav ka eesti keeles.
Vestlesime Heikkiga tema loometeest, ajaloo uurimisest, tegelaskujude sünnist:
Teie taust on mitmekesine: teete teadustööd, olete olnud tehnoloogiahariduse edendaja ja nüüd ka kirjanik. Kuidas tutvustaksite end lühidalt Eesti lugejatele?
Ma ütleksin, et kirjanik sai minust juhuslikult, see ei olnud planeeritud (ja minu jaoks ei ole kirjutamine töö, millega elatist teenida), aga pärast seda, kui ma kirjutamisega 1996. aastal algust tegin, on see teekond osutunud vägagi mitmekülgseks. Olen Haaga-Helia rakenduskõrgkooli õppejõuna avastanud, et lugude jutustamine toimib hariduse valdkonnas hästi, ja ligemale kolmkümmend kirjutades veedetud aastat ka mu tegelikus töös suureks abiks olnud.
Ma usun, et mind saaks kõige paremini kirjeldada pedantse jutustajana, kes naudib ühtviisi nii kirjutamist kui ka eelnevat taustauuringute tegemist.
Kuidas ja millal tekkis soov kirjutamisega tõsisemalt tegeleda?
See juhtus 2008. aasta paiku. Sain kutse veebilehele nimega Authonomy, mis oli üks esimesi sotsiaalmeedialehti algajatele kirjanikele, ja seda haldas kirjastushiid HarperCollins. Selleks ajaks olin pärast kümme aastat kestnud tööd valmis saanud „Hotell Tulagi“, kuid see oli siiski vaid mustand. Authonomy oli see koht, kust ma leidsin endasarnaseid inimesi, kes olid küll midagi valmis kirjutanud, kuid kel puudusid tegelikud kogemused ja nägemus selle kohta, kuidas oma tööd piisavalt viimistleda, et teha sellest kirjastamiskõlblik raamat. Kui nad mind toetasid ja ütlesid, et mul oleks võimalik oma raamat ka päriselt välja anda, otsustasin selle lõpetamise nimel pingutada ja leida keegi, kes oleks valmis seda kirjastama.
“Hotell Tulagi” on tugeva atmosfääriga ja ajas rändav romaan, kus tunneb nostalgiat ja melanhooliat. Mis andis tõuke just selle loo kirjutamiseks?
Ma olen alati olnud tugitoolipiloot ja elu jooksul pöörastes kogustes lennundusalast kirjandust lugenud. Lennunduse, ennekõike sõjalennunduse ajaloos on piisavalt draamat, ja mingil põhjusel, millest ma ise veel ka kolmkümmend aastat hiljem aru ei saa, tuli mulle mõte kirjutada raamat Ameerika lennuväe piloodi elust teises ilmasõjas.
Sõda Vaiksel ookeanil erines teistes piirkondades aset leidvast sõjategevusest lennukikandjate kasutamise tõttu. Piloodid tõusid ühes punktis õhku, lendasid kaks tundi, osalesid lahingus ja lendasid seejärel tagasi koju, kuid kodu võis olla nende varasemast asupaigast saja kilomeetri kaugusel. Nende navigeerimisoskused olid erakordselt head ja Vaikse ookeani ääretud avarused tekitasid erilise keskkonna, mida olen raamatus kirjeldanud.
Nostalgiline toon on tingitud sellest, et teise maailmasõjaga kokku puutunud inimesi nimetatakse kogu maailmas suurimaks põlvkonnaks, ja sõjaga paratamatult kaasnevad tragöödiad tekitavad peaaegu automaatselt melanhoolseid tundeid.
Peategelane ostab hotelli ja elab seda taastades justkui oma minevikku uuesti läbi. Kas see on ka sümboolne isikliku mineviku või mälestuste taastamine?
See element raamatus kasvas välja sõda käsitlevate dokumentaalfilmide vaatamisest. Paljudest filmilõikudest on näha, millised nägid Saalomoni saared välja enne seda, kui sõda neist üle käis. Ma pean ausalt tunnistama, et mul polnud kirjutamise hetkel piisavalt kirjanduslikke oskusi, et mingeid loo elemente sümboolsena käsitleda – iga kord, kui mõnd rekvisiiti vajasin, tõin selle lihtsalt mängu, kuid ma tean seda, et USA jättis endast sinna maha rohkelt igasugust kasutuskõlblikku kraami, muuhulgas kaarhalle, mille ma lihtsalt looga sidusin. Alles hiljem oma tööd kriitiliselt üle vaadates sain aru, et hotelli loomine toimib tegelikult ka tervenemise sümbolina.
Raamatus on mitmel korral tunda, et tegelane mõtiskleb elu, kaotuste ja mälestuste üle poeetiliselt – tihti lemmikluuletajate tsitaatide najal. Kas luule ja teised kunstiliigid on ka teie kirjutamise inspiratsiooniallikad?
See on üks vahetumatest seostest faktide ja väljamõeldise vahel. Mu isal olid mõned Umar Hajjami, 12. sajandi Pärsia luuletaja raamatud, ja tema nelikvärsid olid teismelisena mu lemmikud. Sain juba tegelikult üsna raamatu kirjutamise alustamise hetkel aru, et saan neid värsse kasutada oma raamatu ühe tegelase illustreerimiseks.
Hajjam suudab väga oskuslikult inimese kogemused nelja reaga kokku võtta. Ta leiab, et elu on üürike ja me ei tohiks seda kulutada liigselt muretsedes, ja see oli mu eesmärke arvestades suurepärane: Hajjami raamatu omanik Don on muretu meelega riskialdis hävituslendur, peategelane Jack seevastu inimene, kes liiga palju muretsema kipub.
Mind innustas ka nn ninakunst. USA sõjalennunduses oli kombeks lennukite ninadele midagi maalida ja ma kasutasin seda ka metafoorina erinevate pilootidest tegelaskujude kujutamisel.
Kui palju ajaloolist tõepõhja või isiklikku kogemust on “Hotell Tulagis”, kas mõni tegelane või sündmus on inspireeritud päriselust?
Jah, sõja ajajoon klapib suuresti reaalsusega. Ameerika maabus Guadalcanalil 1942. aasta augustis ning Jack ja Don olid ühed esimestest, kelle lennukid saarele maandusid. Sealt sai alguse saarelt saarele kulgemine, mis kajastub ka raamatus toimuvas tegevuses.
Ka on korduvalt mainitud reaalselt eksisteerinud laevu, aset leidnud lahinguid ja vägede juhtimisel osalenud isikuid. Jacki üksus kannab numbrit VMF-288 ja ma lõin selle pärast teise maailmasõja mereväge õhuvägede ametliku ajaloo lugemist. VMF-288 on tuletatud VMF-286 ja VMF-292 põhjal.
Millised autorid või teosed on olnud teie enda kirjandusliku maitse ja stiili kujundamisel kõige olulisemad?
Mulle on alati meeldinud John Steinbeck ja Ernest Hemingway; Steinbecki puhul on minu jaoks olulised tema lood ja Hemingway puhul lakooniline ja napp stiil. „Hotell Tulagit“ kirjutades ei olnud ma ise mingitest mõjutustest teadlik, kuid siis hakkasin kirjutama oma uut soomekeelset romaani „Tuhkat“ („Tuhk“), ja minu eeskujuks olid Soome kirjanikud Veikko Huovinen ja Arto Paasilinna, kes on mõlemad humoorika, kuid teatud nukravõitu maiguga stiili viljelejad.
“Hotell Tulagi” kirjutamine võttis kaua aega just tänu uurimistööle, kas huvitavam oli teha uurimistööd või näha, kuidas sellest kasvab välja täiesti eraldi lugu?
Mulle meeldib taustauuringute tegemine. Kulutasin sellele kümme aastat ja ärge unustage, et kui ma 1996. aasta aprillis alustasin, siis polnud veel mingit Google’it, oli vaid väike veebileht nimega AltaVista, mida võib läbi häda otsingumootoriks nimetada. Selle asemel olid nn uudisrühmad, kus võis inimestele küsimusi esitada, ja eksperdid andsid neile vastuseid.
Ühes sellises rühmas, mis kandis nime soc.history.world-war-ii, kohtusin ma Wells Norrise, ehtsa USA mereväepiloodiga, kes osales lahingutes, millest ma kirjutasin. Küsisin temalt lennukikandja Enterprise kabiini kohta ja Norris vastas: „Mina lendasin Enterprise’iga – mis sind huvitab?“ Me vahetasime umbes sada e-kirja, kuni Wells 2008. aastal suri, ja seepärast ongi raamat pühendatud minu perekonnale ja Wellsile.
Mõnikord vajas lugu põhjalikke taustauuringuid ja mõnikord lisandus seetõttu loole kavandamata lõike. See oli väga huvitav: tehniliste üksikasjade ja ajalooliste faktide tasakaalustamine loo vajadustega ning lugeja kaasahaaramisega.
Milline on teie suhe lugemisega? Milliseid raamatuid loete hea meelega nüüd, kui olete ise ka kirjanik?
Ma püüan lugeda väga erinevaid raamatuid, kuid eelistan ennekõike aimekirjandust. Ilukirjanduse poole pealt on mõned kirjanikud, kelle töid ma pidevalt loen, näiteks Soome kirjandushiiud Väinö Linna ja Mika Waltari, kuid ma armastan ka Tolkieni fantaasialugusid ja Isaac Asimovi ja Stanisław Lemi klassikalist ulmet.
Minu jaoks tähendab lugemine uute maailmade leidmist või vanade tuttavate külastamist.
