Suvi on parim aeg raamatuteks, mis neelavad sind endasse – ükskõik, kas oled rannas, rõdul või lihtsalt linnakärast eemal.
Puhkusehetked lubavad korraks unustada argireaalsuse ja sukelduda kellegi teise ellu, ja mida kõike seal võib ees oodata! Üks samm, ja oledki 1850. aasta Londonis, kus saladuslik mõrv ähvardab rikkuda tulevase justiitsministri suguvõsa au. Või astud suvepäikese kätte Šoti mägismaale, kus juhuslikuks jääma pidanud suhtest kasvab välja midagi palju enamat. Või leiad end kinni tuisanud majas, teadmata, kas sinu võõrustajad on päästjad või midagi palju hullemat. Need lood panevad mõtlema, kaasa elama ja vahel ka hinge kinni hoidma. Kui otsid suveks midagi, mis haarab ega lase lahti, siis on need kolm just sulle.
Mõnikord loed raamatut ja mõtled: oh, see on justkui puhkus kaante vahel. See lugu ongi selline, täis ootamatuid kohtumisi, armsat Šoti küla hõngu ja südamlikku kaost. Kui Charlotte naaseb pärast üheöösuhet oma turvalisse ellu, ei oska ta oodata, et just sellest mehest saab tema uus … naaber. Mis algab kui kinnisvaraunistus ja iseloomude kokkupõrge, muutub tasapisi millekski muuks – millekski, mida kumbki ei plaaninud. Lugedes oli tunne, nagu vaataksin südamlikku vaenlastest armastajateks lugu, kus kaks isepäist inimest peavad õppima oma väga kindlaid plaane muutma, et leida midagi hoopis väärtuslikumat. See lugu on soe, vaimukas ja lihtsalt nauditav – nagu hea tass teed vihmasel suveõhtul.
Ma arvasin, et loen lihtsalt järjekordset krimiromaani, aga sattusin hoopis ajarännakule, mis pani mind mõtlema, kui ohtlikult habras võib olla tõde ja kui üksildane tunne on olla vales ajas.
Kui peategelane Ali saadetakse uurima sajanditevanust mõrva, tundub see esialgu põnev ajalooline mõistatus. Aga kui ta jääbki 1850. aasta Londonisse lõksu, muutub lugu ahistavalt tõsiseks. Ma tundsin tema segadust, hirmu ja trotsi; seda, kui raske on naisel ajada tõde taga maailmas, kus ta sõna ei maksa midagi. Ja see maailm on nii elavalt kirjeldatud, et tundub, nagu oleksid ise seal: külmas udus, võõras ajas, teadmata, kellele võib üldse loota. Mind ei haaranud ainult mõistatus, vaid just see tunne, et oled täiesti üksi, aga pead edasi minema.
Kui sa armastad lugusid, mis haaravad sind kaasa algusest lõpuni ja mis panevad hinge kinni hoidma, siis see raamat sobib sulle ideaalselt.
Tegan, rase ja üksi, püüab põgeneda oma varasemate valude ja murede eest, otsides pelgupaika venna juures; aga auto veab teda alt ja ta jääb kauges Maine’i maakolkas lumetuisku kinni. Kui tundub, et pääsu pole, ilmub ootamatult appi paar, kes pakub sooja kodu. Kuid mis algselt tundus turvaline, osutub kiiresti lõksuks. Tegan saab aru, et tema päästjad pole sugugi need, kellena nad paistavad, ja ta peab võitlema nii enda kui sündimata lapse elu eest. See on sügav ja pingeline lugu emadusest, hirmudest ja jõust, mis paneb sind mõtlema, kui kaugele oled valmis minema, et ellu jääda.
