Satu Rämö (s. 1980) on üks Soome enimmüüdud 21. sajandi autoreid.
2022. aastal oli tema ilukirjanduslik debüüt „Hildur“ (WSOY) kohe müügihitt, millele järgnesid „Rósa & Björk“ 2023. aasta kevadel. Sarja kolmas raamat „Jakob“ ilmus 2023. aastal ja sellele järgneb 2024. aasta novembris „Rakel“.
Eesti keeles ilmus „Hildur“ 2023. aastal, sarja teine osa „Rósa ja Björk“ ning kolmas osa „Jakob“ ilmusid sel aastal. Tõlkija on Toomas Tallo.
20 aastat tagasi vahetusüliõpilasena Islandile majandust õppima läinud Satu sattus õppima hoopis Islandi kultuuri, kirjandust ja mütoloogiat. Kõigepealt koguski ta tuntust kui blogija ja reisikirjade autor, kuid tõelise läbimurde ja kuulsuse saavutas ta oma krimisarjaga „Hildur“. Sarja kolme esimest raamatut on erinevates vormingutes müüdud üle 500 000 eksemplari. „Hilduri“ sarja pikisilmi oodatud 4. osa „Rakel“ ilmub Soomes novembris ja sarjast on valmimas ka telesari ja lavastus.
Rämö elab koos oma islandlasest abikaasa ja kahe lapsega Ísafjörðuri väikelinnas Loode-Islandil.
Soomes oled sa kirjanikuna väga hästi tuntud, aga kas sa oleksid nii kena ja tutvustaksid end Eesti lugejatele? Kuidas sa sattusid Islandile, kus hetkel elad? Tutvusta meile oma peret ja hobisid!
Ma sündisin Lõuna-Soomes, Forssa-nimelises väikelinnas. Sealt kolisin Helsingisse, et õppida majandust. Ülikooli ajal otsustasin õppida ühe semestri välismaal ja valisin selleks Islandi ülikooli. Ma armusin sellesse paika ja tundsin end seal koduselt. Läksin tagasi Soome, et õpingud lõpetada, seejärel korjasin oma kompsud kokku ja kolisin 2008. aastal Islandile. Oma tulevase abikaasaga kohtusin Reykjaviki ööeluga tutvudes. Nüüdseks on meil kaks tütart ja maja Vestfirðiri piirkonnas Ísafjörðuri linnas, kus leiab aset „Hilduri“ sarja tegevus.
„Hilduri“ sari on osutunud erakordselt populaarseks. Miks see sinu arvates lugejatele nii meeltmööda on? Kas sarja edu oli sinu jaoks üllatus?
Jaa, see üllatas mind. Ma olin ennegi kirjutanud, ja mitte vähe, vaid viieteistkümne aasta jooksul kokku umbes paarkümmend mitteilukirjanduslikku raamatut (reisijutud, õpikud, autofiction). „Hilduri“ sarja esimene raamat oli mu esimene ilukirjanduslik teos ja ma pabistasin alguses kõvasti. Ma ei teadnud isegi seda, kas ma üldse oskan ilukirjandust kirjutada. Otsustasin siiski proovida ja pärast tublit tööd ja korduvat ümberkirjutamist jäin viimaks käsikirja lõpliku versiooniga rahule. Ehkki ma olin oma töö üle uhke, polnud mul aimugi, kui edukaks see sari osutub. Ma saan palju tagasisidet tegelaskujude, peamiselt Hilduri ja Jakobi kohta, ja Hilduri lapsepõlve perelugude kohta. Inimesed peavad neid olulisteks ja huvitavateks, on nendega lähedaseks saanud. Ma oletan, et suur roll on selles ka Islandil: ilus maa, võimas loodus ja alla 400 000 elaniku – see on krimilugude jaoks igati ahvatlev keskkond.
Oled sa Islandil samuti väga tuntud? Kas inimesed küsivad sinult autogrammi või tahavad end koos sinuga pildistada nagu Soomes?
Mitte nii tuntud nagu Soomes, ehkki asi on hakanud pärast „Hilduri“ sarja islandi keeles avaldamist muutuma. Ilmselt suurendab telesari, mille filmimist alustatakse 2025. aasta talvel, populaarsust veelgi. Islandlased ei ole erilised autogrammiküsijad, küll aga puhkust Islandil veetvad Saksa ja Rootsi turistid, kellega ma olen kohtunud. Mõistagi on see minu jaoks meelitav. Ma ise kogun samuti tuntud kirjanike autogramme.
Kust sa oma töö jaoks inspiratsiooni saad? Mis ajendas sind just krimilugu kirjutama?
Ma ammutan inspiratsiooni uudiseid lugedes ja inimestega rääkides ning kui olen jõudnud uue mõtteni, mis mulle meeldib, võtan ette pikki jalutuskäike või suusaretki, mis aitavad enne kirjatööga alustamist ideel areneda ja kondikavale liha luudele kasvatada. Minu meelest aitab planeerimine loomingulisusele kaasa ja planeerimine sujub mul kõige paremini siis, kui mul on võimalik väljas millegi monotoonsega tegeleda (sellest siis kõndimine ja murdmaasuusatamine).
Ma olen alati krimilugusid ja salapära armastanud. Lapsena lugesin palju salapäraseid fantaasialugusid, vanemaks saades jõudsin selliste autoriteni nagu Patricia Cornwell, Stephen King ja Sydney Sheldon. Neile järgnesid Põhjamaade krimiklassikud: Stieg Larson, Henning Mankell ja Camilla Läckberg. Ilukirjandusele mõtlema hakates ei tekkinud žanri osas üldse mingit küsimust: ma teadsin, et keskendun krimilugudele.
Oled lisaks krimiromaanidele kirjutanud ka käsitöö-, reisi- ja lasteraamatuid. Millises žanris kirjutamist naudid sa enim?
Päris kindlasti krimi. See tekitab mõnusa tunde ja annab loomingulist indu. Krimiromaane kirjutades aeg lausa lendab ja ma tunnen end seda tehes kindlalt.
Kas mõni su tegelaskujudest sarnaneb su sõprade või tuttavatega?
Jaa, nad kõik. Kõikide „Hilduri“ tegelaskujude taga on mulle tuttavad inimesed või siis inimesed, kellega olen kohtunud ja suhelnud. Otse loomulikult lammutan ma pärisinimesed juppideks, lõigun ja kleebin ja segan, et keegi neis lugudes ennast või oma perekonda ära ei tunneks.
Kuidas sa kirjeldaksid islandlasi? Kui palju on neil teiste põhjamaalastega ühist ja milliseid erinevusi võiks välja tuua?
Minu arvates on islandlastel ja soomlastel päris palju ühist. Me oleme otsekohesed, suhtume kõigesse rahulikult ega vaimustu seltskonnaüritustel eriti mingite seltskondlike suhtlusmängude mängimisest. Me ütleme, mida mõtleme. Mulle see meeldib! Ei mingit tühjast-tähjast lobisemist, konkreetne jutt konkreetsetest asjadest. Ühtlasi armastame me loodust ja meid seob sarnane must huumor. Suurim erinevus on see, et soomlased on kanged planeerijad ja väga täpsed plaanide järgijad. Islandlased võtavad asja vabamalt ja tegutsevad üsna suvaliselt, ilma planeerimisele aega kulutamata.
Kas sa kirjeldaksid oma loomeprotsessi? Kas lugu on enne selle kirjapanemist su peas täpselt paigas või arenevad asjad kirjutamise käigus?
Mul on kõik planeeritud. Seedin enne loo kirjapanekuga alustamist seda peas umbes kaks kuud: mõtlen sellele, mis juhtuma hakkab, millised tegelased mängu tulevad ja nii edasi. Ma ei pane planeerimisprotsessi ajal ühtki plaani kirja. Ma tahan, et lood ja tegelaskujud oleksid minu jaoks nii ehedad, et ma ei pea märkmeid tegema. Kirjutama hakates tean täpselt, mida teha tuleb. Esimese mustandi valmimiseks kulub umbes kaks kuud. Ja siis tuleb muidugi tublisti toimetada, see meeldib mulle. Ilukirjanduse puhul on minu lemmiketappideks kavandamine ja seejärel toimetamine. Esimese mustandi kirjutamine on üsna ebameeldiv. Tühja koha pealt on raske alustada. Ma lihtsalt pean protsessi uskuma ja edasi kirjutama, tulgu mis tuleb.
On sul ette tulnud loomingulist kriisi?
Ei ole. Ilmselt seetõttu, et ma ei istu kunagi enne arvuti taha, kui olen kõik täpselt paika pannud ja tean, mida teha.
Millised raamatud on sind su elu erinevates etappides kõige enam mõjutanud?
Aino Kallase „Hundimõrsja“ (1928) on üks kõige ilusamatest ja julmematest lugudest, mida ma tean. Olen seda kindlasti lugenud rohkem kui kümme korda. Stephen Kingi „Kirjutamisest“ pakub olulist tuge, kui ma ise parasjagu mõne raamatu kallal tööd teen. Võin selle avada suvalisest kohast ja leian sealt alati midagi abistavat. See rahustab mind, toimib omamoodi eneseabimehhanismina …
Kas sa tead mõnda Eesti kirjanikku ka nimetada?
Lisaks eesti-soome juurtega Aino Kallasele meeldivad mulle näiteks Indrek Hargla ajaloolised krimiromaanid. Mulle meeldib, kuidas tema lugudes on kokku sobitatud ajalooline taust ja krimiromaani süžee.
Nimeta mõni viimastest kõige meeldejäävamatest lugemiskogemustest?
Ann Napolitano „Hello. Beautiful“ on üks parimatest tõlkeromaanidest, mida olen viimastel aastatel lugenud. Võimas lugu. Tavalised inimesed oma suurte unistuste ja valusalt salvava reaalsusega.
Peagi ilmub neljas raamat „Hilduri“ sarjast, „Rakel“. Kas see jääb sarja viimaseks või kavandad sa juba viiendat või kuuendat raamatut? Kui jah, siis ehk jagaksid meiega pisut oma plaane?
Ma pole veel 100% kindel … Ma ise tunnen, et ei tahaks veel „Hilduri“ tegelaskujudega hüvasti jätta. Niisiis on üsna tõenäoline, et jätkan nende lugudega lähitulevikus, ehkki pole veel mingit kindlat ajakava paika pannud.
Pilt Bjorgvin Hilmarsson
