Jessie Greengrass, „Kindlus” tõlkinud Hiie Tamman, Eesti Raamat, 248 lk.
See romaan on nagu täiuslikult tihendatud mikrokosmos – lugu sellest, kui kaugele oleme valmis üksteise nimel minema – et aidata üksteist hetkedel, mil on raske, kurb või lootusetu. See on lugu meist endist – valikust jääda ellu, aidata teisi meie ümber ning küsimus sellest, mida oleme valmis ohverdama. Väga võluvalt on kujutatud Caro ja Pauly õe-venna suhet. Ma sööstsin läbi loo, Caro ja Pauly minu kõrval, ja kui nende hirmuäratav saatus mu ees avanes, tundsin tungivat vajadust neid aidata.
Arvustuse ingliskeelne originaal on leitav veebilehelt LoveMyRead
Ütlen ausalt, ma tõesti ei tahtnud seda raamatut lugeda.
Oli aeg, mil olin telerist nähtud loodusteemalistest dokumentaalfilmidest täielikus vaimustuses. Sir Davidi kõrvu paitav hääl, võrratu kaameratöö ja äärmise detailsusega üles võetud loodus… see ei saagi ükskõikseks jätta. Üldiselt oleme ju üsnagi looduslembesed, keskkonnateadlikud (mõelgem vaid päikesepaneelidele, looduslikele tiikidele ja põllulilledele, linnu- ja siilimajadele, plasti ei kusagil). Loodus on koht, kus tunneme end hästi, aga viimastel aastatel on lugu maa hukust telepildis üha raskem vaadata, see haarab mind „mitte millestki, mida mina teen, ei piisa mitte kunagi”-kliimaärevuse nõiaringi. Sulav mandrijää ja kitsikusse sattunud jääkaru tekitavad minus täiesti abitu (või ehk on täpsem: kasutu) tunde.
Ma tean küll, et kliimakirjandust kui kasvavat trendi ei saa eirata, aga kui mulle tutvustati Jessie Greengrassi „Kindlust” kui üht aasta olulisimat romaani, pean tunnistama, et see täitis mind kerge õudusega. Kas ma ikka tahan lugeda meile tuttava maailma hukust must valgel kirjas? Kas tahan süüvida tegelikkusesse, millega meie maailm võib silmitsi seista, kui kliimamuutust ei saa tagasi pöörata? Ja eriti veel praegu. Kogenud aastat, mis ajuti tundubki peaaegu apokalüptiline, polnud ma kindel, et vajan veel midagi, mille pärast südant valutada.
See öeldud, tunnistan, et Andrew Hunter-Murray romaan „The Last Day” meeldis mulle väga ja niisiis otsustasin end kokku võtta ja ka Greengrassi „Kindlusele” võimaluse anda. Ma tõesti ei oodanud, et seda naudin, veel vähem, et see mind rabaks. Aga nii läks.
Raamat on hästi õnnestunud, kuna kliimamuutust on kasutatud kui struktuuri, et jutustada lugu sellest, mis juhtub inimestega erakordsetes oludes. See on klassikaline võte: võta mõned tegelased, pane nad pingelisse olukorda ja vaata, mis saab. Käesoleval juhul hargneb lugu kindluses, Francesca (teadlane, kes mõistab, mis ees ootab) endises maamajas, mis on tehtud ümber viimaseks pääsemislootuseks – kohaks, mis võib jääda kuivale, toita neid oma viljapuuaiaga ja neid ohu eest kaitsta. Francesca kasutütar Caro saab Francesca pisipoja Paulyga väga lähedaseks. Kui pere mööda ilma laiali pillutatakse, võtavad peresuhted keerulise ja südantlõhestava pöörde. Francesca võib küll olla pisipoja ema, aga teades, mis ootab ees, ei saa ta endale tegutsemata jätmist lubada.
Välismaailm on apokalüptiline ning püüab kättemaksuhimus leida ja hukutada omaenda hukutajad. Greengrass kujutab ärevuse ja läheneva ohu õhkkonda meisterlikult ning raamat mõjub peaaegu nagu põnevik, milles ähvardav hädaoht on võtnud loodusliku, küllaltki füüsilise vormi. Aga tähtis on, et õhkkond pole üleliia rõhuv ega dramaatiline. Tegelikult on see üpriski igapäevane – süüa teha ja koristada ja üksteise eest hoolitseda tuleb ikka. Argitoimetused ja üleüldine kriis asetsevad kõrvuti; maailm variseb koost, aga elu – kuniks seda on – peab jätkuma kogu oma tavalisuses.
Ja seega on see romaan nagu täiuslikult tihendatud mikrokosmos – lugu sellest, kui kaugele oleme valmis üksteise nimel minema – et aidata üksteist hetkedel, mil on raske, kurb või lootusetu. See on lugu meist endist – valikust jääda ellu, aidata teisi meie ümber ning küsimus sellest, mida oleme valmis ohverdama. Väga võluvalt on kujutatud Caro ja Pauly õe-venna suhet. Ma sööstsin läbi loo, Caro ja Pauly minu kõrval, ja kui nende hirmuäratav saatus mu ees avanes, tundsin tungivat vajadust neid aidata.
Selles on praegu midagi väga liigutavat – näha kirjasõnas lugusid kangelaslikkusest ja kaotusest, mis lähevad hinge ja teevad haiget. Vahel satub kätte raamat, mis sõnastab nagu muuseas suurepäraselt ära mõne tunde või aja vaimu. Sellel aastal, kui oleme ise olnud need, kes võtavad kätte ja aitavad teisi väsimatu pühendumuse ja ennastsalgavusega, näib see romaan olevat kuidagi iseäranis omal kohal.
