Kahekümne viie aastat eest sai politsei väljakutse Cheyne Walki majja number 16, kust kostvat imiku nuttu. Kui nad kohale jõudsid, leidsid nad eest kümnekuuse hea tervise juures lapse, kes oma hällis rõõmsalt lalises. Alumise korruse köögis lebas kolm musta riietatud surnukeha, lähedal kiiruga kribatud kiri. Teised seal kuuldavasti elanud lapsed olid kadunud.
Peagi pärast oma 25. sünnipäeva saab Libby Jones teada, et ta on pärinud hüljatud häärberi Thamesi kallastel Londoni ihaldusväärses Chelsea linnaosas ning et see on väärt miljoneid. Libby elu on täielikult muutumas. Aga ta ei või ette näha, et on veel teisigi, kes seda päeva on pikisilmi oodanud – ja tema tee on nende omaga kokkupõrgekursil.
Enne kui ma raamatut lugema hakkasin, sattusin ma ühele arvustusele, kus võrreldi seda raamatut klassikalise trilleriga “Lilled pööningul” (ma ei leia enam seda arvustust, äkki ma lihtsalt kujutasin seda ette 🙂 selles kuumuses ei või milleski kindel olla :)), seega asusin ma raamatut lugema mingilmääral eelarvamusega. “Lilled pööningul” on õõvastavalt põnev raamat teemadel, mida pole kerge lugeda, seega midagi sarnast ootasin ma ka sellest raamatust.
“Ülakorruse pere” on samuti raamat, mis on teemal, mida pole kerge lugeda. Seda õõvastavat lugu pakutakse lugejale kolme osalise poolt – Libby, Lucy ja jutustaja. Libby on noor naine, kes saab oma 25ndal sünnipäevaks üllatus pärandi – maja ihaldusväärses piirkonnas Londonis. Lucy on tänavamuusik, kahe lapse ema. Jutustaja räägib algusest peale, mis toimus 25 aastat tagasi Cheyne Walki majast number 16.
Need kolm vaadet, kolm väga erinevat elu, liiguvad samm sammu haaval kokkusaamise punkti. Libby uurib miks maja talle pärandati, mis majas toimus ja kes olid need inimesed, kes seal majas elasid. Lucy elab koos oma kahe lapsega hetkel seal, kus miski on peakohal kui vihma peaks sadama ja otsib võimalusi laste toitmiseks ja oma viiuli parandusest kätte saamiseks. Jutustaja viib lugejad tagasi aega, kui Cheyne Walki maja oli veel ühe uhke ja eduka pere elamu, kuidas nende edu kadus, kuidas majja kolisid “üürilised”, kes seadsid end liigagi mugavalt sisse ja kuidas asjad seal majas vägagi imelikuks muutusid.
Mida lähemale Libby jõuab inimestele, kes saaks talle rääkida, miks ta imikuna maha jäeti majja, kus oli kolm lagunevat surnukeha, seda lähemale jõuab ka jutustaja seletamisega, kuidas imik sinna majja üldse sattus, miks ustel olid tabalukud ja kuidas on võimalik, et keegi ei teadnud, kes selles majas elasid lisaks maja omanikele ja kuhu kadusid seal majas elavad lapsed. Lucy peab leidma võimaluse, et reisida koos lastega Londonisse ja need võimalused ei pruugi olla kõige meeldivamad.
See mitmekihiline lugu hoiab lugejat pidevalt ooteseisundis, kuidas lugu võiks veelgi hullemaks minna, kas sellest kõigest on võimalik õnnelikuna välja tulla, kas see kõik juhtus nii nagu jutustaja räägib, või on see kõik vaid psühhopaadi vabandus tema tegudele. Lõpp oli minu jaoks liiga holliwoodilik, kuid samas ma mõistan, miks autor tahab just niiviisi oma emotsionaalselt ribadeks kiskuvat lugu lõpetada.
“See on selline raamat, mida rannas lugedes võite end vabalt ära kõrvetada, sest te unustate lugedes külge pöörata. Hea lugemine.”
Ja nüüd lähme korraks tagasi alguse juurde – “Lilled pööningul” on lugu sellest, kuidas vanemad võivad lapsi äärmiselt julmalt kohelda, ning mismoodi võivad lapsed äärmiselt julmades olukordades käituda, et leida seda turvalist ja õnneliku hetke, et suudaks edasi minna. Siin loos on seda kohe kindlasti, seda äärmusliku julmust ja selle tagajärgi. Samas meenus mulle ka üks dokumentaal, mida ma paar kuud tagasi vaatasin – Seduced: Inside the NXIVM Cult – kus noor naine räägib, kuidas teda talle endale märkamatult tõmmati sekti, millest oli tal väga raske välja saada, sest ta oli nii sisse tõmmatud, et ta ei saanud arugi, et midagi on valesti, ja siin on samamoodi seda lambukeste järgnemist nende karjusele.
