Äsja ilmus eesti keeles Arne Dahli uus ja põnev „Seitse imet“, kus Eva Nyman ja tema Nova rühm lahendab järjekordselt üht segast mõrvalugu, kuhu on segatud ka antiikmaailma imed. Sel puhul avaldame intervjuu autoriga, mis ilmus 21. juunil 2025 Dagens Nyheteris.
„Seitsmes imes“ kohtuvad antiikaeg ja kaasaegne mõrvajuurdlus ja selle on kirjutanud Arne Dahl, kelle kodanikunimi on hoopis Jan Arnald. Dagens Nyheterile räägib ta verest, haridusest ja audioraamatu mõjust kirjandusmaastikule.
Jan Arnald (autori nimega Arne Dahl) seisab Stockholmi siselinna kõrgeima tipu jalamil. Taevas Skinnarviksbergeti kohal on asuursinine. Leppisime kokku, et kohtume just siin, sest sellesse kohta on kirjanik paigutanud ka kriminaalromaani „Seitse imet“ ühe võtmetähtsusega stseeni.
„Ma ei tea, kust too idee tuli, aga see tundus kriminaalromaanile hea algusena. Ühel septembrihommikul särab siin mäel korraga valge kuju.“ Peagi osutub kunstiteos vanaaja seitsme maailmaime hulka kuuluva Zeusi kuju muljetavaldavaks koopiaks. Kui salaja kangemat kraami trimpav superuurija Sonja Ryd avastab, et kuju kipsist näo taga peitub laip, kulistab ta oma plasku tühjaks. Süngeid maailmaimesid ilmub peagi välja veelgi. Juurdluse maht paisub.
„Tänuväärne on sellisel viisil tugev struktuur leida. Seitse juhtumit ja siis erinevad niidiotsad, mis teel omavahel põimuvad. See annab kirjutades vabaduse,“ ütleb kirjanik, kui mäeharja poole astume.
„Seitse imet“ on teine raamat sarjas uurimisrühm Novast, politsei töögrupist, mis keskendub erakordsetele kuritegudele. Et ta valis sündmustiku raamiks vanaaja seitse maailmaimet, on viis ennast harida, tunnistab Jan Arnald.
„Kirjutamine on minu ülikool,“ ütleb ta ja võtab seljast maha merevaigukarva nahktagi.
Meie all sillerdab päikesevalguse käes Riddarfjärden. Kirjanik osutab täpsele kohale, kuhu Zeusi kuju raamatus paigutatud on.
„Vanaaja seitsmest maailmaimest on kõik kuulnud, aga mis need tegelikult on? Mis on Babüloni rippaiad? Ega ma ei taha nüüd lugejaid õpetaja kombel teadmisi täis toppida, aga soov harida on alati olemas.“
Tema sõnul on enne iga raamatut olulisel kohal ettevalmistused.
„Ükspäev käisin siin oma elukaaslasega, tegin uurimistööd, tegin hulga fotosid. Samas ei pea kõik tingimata hirmus täpne olema, üle ei tohi ka pingutada. Lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam kujutamine, mitte geograafilised või kohtuekspertiisilised üksikasjad.“
Alustame peadpööritavat teed mäest alla ja arutame, kui palju end Castillo de Gredose veinist purupurju joonud noori inimesi on siit suviti öösel alla sadanud. Edasi läheme mööda Hornsgatanit ida suunas. Möödume sushirestoranist Lao Lao.
Siin söövad Novas koos töötavad Sonja Ryd ja Lukas Frisell õhtust, kui tuleb teade mäelt leitud kujust.
Astume inimtühja söögikohta. Kirjanik võtab eest Wayfareri prillid. Tellib kohvi. Eile hilisõhtul tuli Arnald (62) tagasi Serbiast.
„Olin külaline Belgradi põnevusromaanide festivalil. Kohtusin lugejatega, kaks tundi signeerisin raamatuid.“
Arne Dahli 22 kriminaalromaani neljas sarjas – A-rühmast, Opcopist, Bergerist ja Blomist ning nüüd Novast – on tõlgitud enam kui 30 keelde (muuhulgas serbia-horvaadi keelde). Tema raamatuid on müüdud viis miljonit eksemplari.
Oma pärisnime all tuli ta esimest korda välja 1990. aastal romaaniga „Chiosmassaker“ (e k Chiose veresaun). Pseudonüüm sündis kaheksa aastat hiljem, kui tol hetkel kirjutamisblokis vaevelnud Arnald oli 35.
„Chiose veresaun“ oli üsna edukas ja hinnatud. Sellele järgnesid luulekogu ja paar veel Arnaldi raamatut.
„Aga siis muutus kirjutamine üha raskemaks ja igavamaks.“
Tegelikult on krimistaar Dahl kirjandusdoktor. 1995. aastal, samal aastal, kui kirjanik kaitses akadeemik Kjell Espmarki juhendamisel oma doktorikraadi, osales ta kirjandusajakirja Aiolos asutamises. Hiljem valis Horace Engdahl ta isiklikult Rootsi Akadeemia ajakirja Artes toimetajaks.
„Tol ajal esitasin endale küsimuse, kas peaksin valima kirjutamise, mis oli varemetes, või jätkama akadeemilisel ja teoreetilisel rajal? Aga sain aru, et viimane variant mind küll kirjanduse ligi ei olnud tõmmanud. Ma olin ju tahtnud saada kirjanikuks. Ja olla nii vaba kui võimalik. Tundsin, et nüüd muutub kogu mu autorilooming teisejärguliseks. Ja siis võiksin sama hästi ju olla keegi teine?“
Selgelt elitaarse kirjanduskonteksti juurest sammu suhteliselt ligipääsetava kriminaalromaanide maailma poole astuma inspireeris teda näiteks Ameerika kirjanik Paul Auster.
„Avastasin muu hulgas Austeri New Yorgi triloogia, kus oli kasutatud klassikalise krimiromaani struktuuri, aga teistmoodi. Mulle kargas pähe, et sellel žanril on palju võimalusi laieneda.“
Jan Arnaldi doktoritöö kirjandusteaduse alal kandis – vägagi sobivalt – pealkirja „Žanrite türannia“ ja käsitles seda, kuidas žanrid võivad piirata kirjaniku eneseväljendust. Ta tundis, et peab tegema otsuse.
„Mul oli juba olemas loetavam lähenemine kirjutamisele. Just sellest kogu Arne Dahli projekt räägibki: ma proovin end ümber kujundada. Saada populaarseks ilma, et oma hinge maha müüksin.“
Arne Dahl alustas suure hooga. Enamjaolt on kriitikute seas algusest peale valitsenud üksmeel: Arne Dahl on riigi parim krimikirjanik. „Satiiriline teravus, mida pole nähtud pärast Sjöwall-Wahlöö hiilgeaegu,“ kirjutas Nils Schwartz ajalehes Expressen debüüdi „Ont blod“ (Halb veri) kohta. Ajalehes Sydsvenskan kirjeldas Stig Hansén raamatut „Utmarken“ (Piirimaad) (2016) kui „parimat Rootsi kriminaalromaani läbi aegade“. Lihtsalt kaks näidet.
„Muidugi oli see fantastiliselt lõbus. Aga nagu ütleb klišee: üks negatiivne arvustus nõuab rohkem tähelepanu kui kümme head.“
Kui kirjanduslik kattevari Arne Dahl – sõnamäng nimest Arnald – mõne aasta pärast avalikuks sai, leidus neid, kes tundsid, et ta on oma hinge krimiromaanide kuradile müünud. Väidetavalt olla üks tunnustatud luuletaja talle kord baaris karjunud: „Kuidas sa said seda teha, sina, kes sa olid nii paljutõotav!“. Arnald kinnitab selle loo tõepärasust.
„Tsitaat on täiesti autentne. Aga paljud arvasid ka, et see oli kuradima äge. Pealegi sai Arne Dahl uuesti kirjutama ka Jan Arnaldi. Selle olen nüüd küll ajutiselt pausile pannud.“
Jah, intervjuudes ütled sa tavaliselt ikka, et kirjanik Arnald andis endast viimati märku viisteist aastat tagasi?
„Jah, sul on täiesti õigus. Dahl on võimust saanud. See on seotud kaubastumisega. Kui tahad olla vaba kirjanik, pead raha sisse tooma.“
Kas sul ei ole praegu juba piisavalt vahendeid, et toime tulla ja teha, mida tahad?
„Võib-olla et siiski on. Nii et … tõenäoliselt on sel pistmist ka sellega, et sind tõlgitakse. Et saad välismaal väikestel tuuridel käia. Et sul on palju lugejaid. Kahtlevale hingele on see üsna ülendav olemine.“
Õpetaja poeg Jan Arnald kasvas üles Sollentunas. 11-aastaselt tuli kirjanduslik ärkamine.
Isa töötoa raamaturiiuli ülaosast leidis ta klassikalised Briti põnevuskirjanikud nagu Alistair MacLeani ja Frederick Forsythi.
Ma küsin, mis noore Arnaldiga juhtus, kui ta hakkas põnevuskirjandust neelama.
„Ma hakkasin ise kirjutama ja avastasin kiiresti, et see on kõige lõbusam asi üldse. Oleksin justkui oma elemendi leidnud. Märkasin, kuidas see elu avardab. Kui kõik kokku võtta, siis kirjandus ongi minu jaoks just see: maailma poetiseerimine.“
20-aastaselt hakkas ta tõsiselt mõtlema, kuidas saada kirjanikuks.
„Tollal raamatukirjutamiskoole polnud. Nii et hakkasin veel rohkem lugema, et õppida.“
Raskema kirjanduse juurde viis teda teiste hulgas Jean-Paul Sartre’i ja Gabriel García Márquezi looming.
„Palju aastaid kriminaalromaani minu teadvuses ei eksisteerinud. Aga mu veres oli see alati.“
Kuidas sa kirjanduslikult mõtlesid, kui asusid kirjutama esimest Arne Dahli krimiromaani?
„Tahtsin leida kompromissi ligipääsetavuse ja keerukuse vahel. Tõeliselt nutikat lugu ja head pinget. Ühtlasi tahtsin, et peaosas oleks meeskond, mitte pahur komissar. See oli oluline.“
Kas sa mäletad, mis tunne oli, kui alustasid?
„Ma sain kohe tagasi kirjandusliku iha. See oli uskumatult tugev. Peaaegu nagu seksuaalne ärkamine. Maailm värises!“
Jan Arnald oli tol ajal kahe väikese lapse isa.
„Tihti kirjutasin nii, et lapsed olid mu kõrval diivanil, kirjutasin jõhkratest mõrvadest, mis oli muidugi omapärane.“
Lähtekohaks krimiraamatu juures oli kirjutada „rahvakodu allakäigust ja neoliberalismi võidust“.
„1990. aastate lõpus juhtus Rootsiga midagi. Pärast EL-iga liitumist tekkis uut tüüpi kuritegevus. Mõnevõrra nagu praegu.“
Arne Dahli krimiromaanid on ühtaegu nii verised kui ka harivad. Tema raamatud peegeldavad sageli ühiskondlikke teemasid, mis on seotud võimu, üleilmastumise ja eetika küsimustega.
„Mulle meeldib proovida öelda midagi sügavamat. Jätta mõni küsimus õhku rippuma, olgu siis sotsiaalne, poliitiline või filosoofiline. Niikaua kui seal on midagi enamat kui lihtsalt, et kes on mõrvar?“
Jan Arnald ütleb, et pärast 35 aastat kirjanikuna areneb ta endiselt.
„Aga ideid on järjest raskem leida. Mitte et puuduks inspiratsioon, vaid sellepärast, et on raske tulla välja millegagi, mis oleks originaalne. Ma ei taha kirjutada hubast krimkat idüllilises saarestikus.“
Lisaks Zeusi-mõrvari ehk Imetegija (nagu Nova rühm teda nimetama hakkab) jälitamisele on uue raamatu keskne teema piiritu ahnus seoses narkokaubandusega. Erinevad jõugud võitlevad kiiresti kasvava fentanüülituru pärast. See narkootikum – sünteetiline opioid, mis USA-s on tegelikkuses nõudnud sadu tuhandeid elusid – on „Seitsmes imes“ kanda kinnitanud ka Rootsis.
„Raamat maalib pildi asjast, mis võiks juhtuda – ja nii peakski minu arvates krimkasid kirjutama. Siis võib-olla asjad nii ei lähe, aga see on juba teine teema.“
Kas see, et oled aastaid jõhkratest kuritegudest kirjutanud, jätab sinusse mingi jälje?
„Vastupidiselt levinud eelarvamusele veri ja surm mulle ei meeldi. Küll aga meeldib õiglus. Ja selles laienenud poetiseeritud maailmas, mille ma loon, saab õiglus võidutseda.“
Kas pärast nii paljusid aastaid on kirjutada endiselt lõbus?
„Tõtt-öelda on see lõbusam kui kunagi varem. Eriti siis, kui sulg jookseb. Kõige intensiivsematel perioodidel võin ma endiselt kirjutada järjest terve ööpäeva.“
Kas sinu jaoks on oluline lugejat proovile panna?
„Krimilugude lugejad on kuritegudega harjunud. Nii et kui sa petad ja teed sama raamatu uuesti, näevad nad selle kiiresti läbi. Üks ajalehe Aftonbladet kriitik kirjutas kunagi: „Mis puudutab võimalust lugeja ootusi juhtida, siis on ta sama kaval kui Kiviki turu hobusekaupleja.“.“
Naerab.
„Levinud reaktsioon on: „Ma tavaliselt ei loe krimkasid, aga sinu omad meeldivad küll.“ Minu arvates on asi selles, et ma loon midagi teistsugust, ootamatuid pöördeid või pingehetki. Seal on olemas ka keeleline teadlikkus.“
Uue krimisarja kõrval on Dahlil käsil ka teine krimiraamatuprojekt, mis algas eelmisel aastal. „Skaparen“ (Looja), mille ta kirjutas koos Jonas Moströmiga, räägib krimikirjanikust, kellel on kirjutamisblokk ja kes on sunnitud politsei eest põgenema. Ka selles sarjas on plaanis veel raamatuid.
„Kellegagi koos raamatut kirjutama hakates pead olema täiesti prestiiživaba ning tähelepanelik teise inimese mõtteviisi ja kirjutamislaadi suhtes. See projekt on andnud kirjutamisele uue energia, aga on lisaks ka alandlikkuseharjutus. Peab naasma omaenda kirjutamise põhialuste juurde ja see tuleb alati kasuks.“
Kui ma küsin krimikirjanduse veteran Dahlilt, kuidas tema arvates Rootsi krimikirjandusel läheb, liigub ta peagi raamatumaastiku struktuursete muutuste juurde.
„Üldiselt üsna hästi. Lisandunud on nii laiust kui ka sügavust. Aga praegu on rohkem rämpsu kui siis, kui mina alustasin. Lugejatel on järjest raskem teri sõkaldest eristada. Professionaalsus on kannatada saanud, amatööride arv kasvab.“
Ta usub, et taustaks on kiirsammul arenev audioraamatute valdkond.
„Tänapäeval huvitab inimesi rohkem see, mitu tähemärki ma olen kirjutanud, kui see, mida ma olen kirjutanud. Kirjastustelt tuleb surve toota võimalikult palju raamatuid Storyteli keskkonna jaoks. Aga mina ei taha lohakas olla. Ja ma ei taha palgata variautorit, mis on selles valdkonnas üsna tavaline.“
Kuidas need suundumused kirjandust mõjutavad?
„Tekib rohkem kergesti seeditavaid ja sirgjoonelisi lugusid. Ülemäära selgeid algusi. Ei tohi minna liiga kaua aega, et aru saada ja ideaalis peaks igas peatükis aset leidma sirgjooneline liikumine väikese köitva momendiga lõpus. Isegi mina kuulen kirjastajalt järjest sagedamini: „Siin läheb liiga keeruliseks“ ja „Kas saaksid seda algust lihtsamaks teha?“ See tuleb kohandamisest audioraamatule.
Raske on haarata, mis praegu toimub, kui audioraamat on suurem kui tavaline raamat.
Ma ei taha kõlada nagu torisev vanamees, aga olen mures, et kirjandus muutub lahjemaks. Osaliselt sellepärast, et kasvava audioraamatute turu tõttu vähenevad honorarid. Tulevikus on professionaalse kirjanikuna raske ära elada. Täpselt nagu juhtus muusikutega pärast Spotify tulekut.“
Kas see mõjutab ka sinu kirjutamist?
„Ma kirjutan endistviisi raamatuid, mida ise tahan lugeda ega kavatse kohanduda, vähemalt mitte teadlikult. Küll aga kuulen paljusid nooremaid kirjanikke ütlemas, et neil on tõesti raske selles orienteeruda.“
Kas sa oled isiklik kirjanik, ma mõtlen, kas raamatud muutuvad tumedamaks, kui sul endal on elus raskem aeg?
„Kirjutamine võib selles mõttes kindlasti toimida väljundina. Raamatuid Bergerist ja Blomist nimetan tavaliselt oma lahutuskvintetiks. Olin mitu aastat vallaline ja proovisin alustada uusi suhteid, mis ei toiminud. Oli üsna raske. Pole kahtlustki, et mu eraelu annab kirjandusele tooni. See imbub raamatutesse.“
Hoolimata Arne Dahli suurtest müüginumbritest ja staatusest krimikirjandusžanris on ta suhteliselt anonüümne. Küsin, kas see on teadlik valik.
„Ei, aktiivselt ma seda ei taotle.“
Kas sa ütled ära pakkumisele osaleda mõnes Rootsi riigiraadio saates?
„Mind ei ole kutsutud. Kurb ma sellepärast küll ei ole, aga läheksin hea meelega. Leidub teisi riike, kus ma olen märgatavalt tuntum kui Rootsis, näiteks Saksamaal, Taanis ja Kreekas.“
Mida sa ise praegu loed?
„Krimilugusid enamasti ei loe. Hea meelega võtan ette ajaloolised romaanid. Ja autofiktsioonid. Näiteks Sara Gordani „Öö“ oli fantastiline.“
Sa lähened pensionieale. Kunagi olid paljud arvamusel, et sinu ülikooliaegne juhendaja, kirjanik Kjell Espmark, oli oma parimas vormis just elu lõpus, kui vanus ulatus üle 90. Kas kirjutad lõpuni välja?
„Olen mõelnud, et kui ma enam ilma rulaatorita hakkama ei saa, siis märulistseene mul enam luua ei õnnestu. Võib-olla just siis tõmbun Dahliga tagasi ja saan jälle Arnaldiks.“
Arne Dahli valitud krimikirjanduse seitse maailmaimet:
Peter Temple – „Truth“ (2009), ei ole eesti keeles välja antud.
„Minu austraallasest lemmikkirjanik põimib poliitilise ja isikliku teema sügavalt liigutaval, näiliselt küünilisel ja pööraselt pingelisel moel täiuslikuks kangaks.“
Agatha Christie – „Ja ei jäänud teda ka“ (1939) on eesti keeles korduvalt välja antud.
„Temast on tegelikult võimatu mööda vaadata ja kui pinge jõuab taolise eksistentsiaalse ärevuseni nagu siin, on see võitmatu.“
James Ellroy – „The Big Nowhere“ (1988), ei ole eesti keeles välja antud.
„Keegi pole suutnud täielikust pimedusest nii palju lootust välja pigistada kui Ellroy selles tõlgenduses sõjajärgse ajastu Los Angelese politsei korruptsioonist.“
Val McDermid – „The Mermaids Singing“ (1995), on eesti keeles välja antud 2005.
„Valiku puhul Thomas Harrise „Voonakeste vaikimise“ ja selle nihkes meistriteose vahel langeb valik poliitilisema sarimõrvari-krimiromaani kasuks, mille lõppu ilmestab jumaliku armu noot.“
Dennis Lehane – „Gone baby gone“ (1998), ei ole eesti keeles välja antud.
„Harva on kriminaalromaani kandnud nii tugev ja halastamatu paatos kui selles kergelt nostalgilises noir-stiilis romaanis kadunud lapsest Bostonis.“
Lynda La Plante – „Peamine kahtlusalune“ (1991), on eesti keeles välja antud 2014.
„Mitu aastat pärast murrangulist telesarja võttis sarja looja sarja teemad kokku raamatus, mis tagas Jane Tennisoni tööle õigluse.“
Maj Sjöwall ja Per Wahlöö – „Det slutna rummet“ (1972), ei ole eesti keeles välja antud.
„Mõningate raskustega jään pidama selle juurde, mis on ilmselt siiani mu lemmik Rootsi krimikirjanduse vanavanematelt – klassikaline lukustatud toa juhtum saab originaalse ja kohmetu huumoriga lahenduse.“
Jan Arnald
Varjunimi: Arne Dahl.
Vanus: 62 aastat.
Elukoht: Stockholm, Hornstull.
Pere: Elukaaslane, üks täiskasvanud tütar Berliinis ja teine Pariisis.
Jan Arnaldi nime all: On avaldanud doktoritöö, luulekogu ja mitu romaani; viimane, „Intimus“, ilmus 2010. aastal.
Varjunime Arne Dahl all: Aastatel 1999–2008 kirjutas Arne Dahl 11 raamatut A-rühmast, millest 10 on ekraniseeritud filmideks ja minisarjadeks.
Aastatel 2011–2014 ilmus neli raamatut Opcopi kohta ning 2016–2021 neli raamatut Sam Bergerist ja Molly Blomist.
„Seitse imet“ („Underverken“), ilmus 2025 suvel ja on teine raamat Nova rühmast kõnelevas sarjas.
Koos krimikirjanik Jonas Moströmiga on ta kirjutanud ka romaani „Looja“ („Skaparen“, kirjastus Bookmark), mis ilmus eelmisel aastal.
Tekst Johan Kellman Larsson, intervjuu tõlkis Heidi Saar, kes on tõlkinud ka „Seitse imet“.
