Amazoni menukirjanik Freida McFadden on praktiseeriv tohter, kelle erialaks on ajuvigastused ja kes on ühtlasi kirjutanud ridamisi Kindle’i menuraamatuid: psühholoogilisi põnevikke ja meditsiinihuumoriga vürtsitatud romaane. Ta elab koos pere ja musta kassiga sajanditevanuses kolmekorruselises ookeanivaatega majas, mille trepiastmed iga sammu tehes kriuksuvad ja ägavad ja kus keegi su karjumist ei kuuleks. Välja arvatud ehk juhul, kui ikka väga kõvasti karjuda.
Kuidas sul õnnestub omavahel sobitada arsti ja New York Timesi menukirjaniku karjääri? Mis pani sind üldse otsustama, et sa tahad kirjanikuna kätt proovida?
Ma pole tegelikult kunagi tahtnud kirjanikuks saada! See on üks neist asjadest, mis lihtsalt juhtus. Kirjutamine on alati minu jaoks olnud hobi. Osalesin kooli ajal kõikvõimalikel loovkirjutamise kursustel, kuid elukutsena ei kaalunud ma seda küll kunagi päriselt. Kuid samas olen ma alati, nii kaua kui ennast mäletan, unistanud raamatu avaldamisest. Õnneks lõppesid kõik mu katsed teha seda traditsioonilisi võtteid kasutades ikka ja alati krahhiga.
Nii et kui tekkis võimalus oma raamat ise välja anda, haarasin silmapilk sellest kinni. Mingit otsest vajadust mul selleks polnud, kuna tegin juba arstina igati arvestatavat karjääri. Kuid ma olin väga õnnelik, sest olingi avaldanud raamatu, täpselt nagu olin alati unistanud. Ma pole isegi päris kindel, kuidas kõik muu juhtuma hakkas!
Sa mainisid, et alustasid naistekaid kirjutades ja läksid siis üle põnevikele. Mis sind valdkonda vahetama pani?
Olen ikka tahtnud kirjutada raamatut ajast, mil olin intern, kuna see oli niivõrd … kuidas nüüd öeldagi, intensiivne kogemus. Lugesin raamatut „Saatan kannab Pradat“ ja mõtlesin seda lugedes kogu aeg: „Meditsiinialane väljaõpe on moetööstusest sada korda hullem! Nad peaksid kuulma, mida mina olen pidanud läbi elama.“ Ja nii sündiski „Saatan kannab arstikitlit“. Ehkki põhimõtteliselt on see naistekas, on suures osas tegemist pigem ilukirjandusliku memuaariga mu oma kogemustest. Sama võib öelda selle järje kohta, mille tegevus leiab aset kümme aastat hiljem.
Samas olen ma ikka armastanud lugeda põnevikke, niisiis alustasin põnevikele üle minnes just sedalaadi raamatute kirjutamist, mille lugemist ma ise naudin.
Millise su raamatu lugemise peaksin ma järgmisena ette võtma?
Vali, millist tahad! Peaaegu kõik on eraldi loetavad, kui pole just tegemist sarja raamatutega, ja neidki võib lugeda suvalises järjekorras. Ma olen kõigi oma raamatute üle otsata uhke. Ei maksa loota, et ma vastaks: „Ära loe raamatut X. See on saast!“
Milline su raamatutest on su lemmik?
Mul ei ole lemmikuid. Tunnen alati suurimat lähedust raamatuga, mille kallal parasjagu tööd teen, kuid kõik mu raamatud on mulle erinevatel põhjustel kallid. Sama hästi võiksid tahta, et ma nimetaksin oma lemmiklapse!
Kuidas sa oma ootamatute pööreteni jõuad?
Tunnen alati kiusatust öelda: asi on mu ajus. Mul on päris kindlasti väga analüütiline aju. Kui olin teismeline, käisin matemaatikaolümpiaadidel, ja mulle on võrrandite lahendamine alati meeldinud. Samas tundub mulle, et inimesed lausa ootavad tänapäeval rohkem ootamatuid pöördeid, kuna suurem osa asjadest on juba ära tehtud ja igavaks muutunud. Niisiis tuleb mõelda raamist välja, ei saa piirduda skeemiga „Kahtlusalused on A, B, C, D ja tapja on A.“ Isegi sellest ei piisa, kui öelda, et tapja on E. E peab olema tapja, kuna ta on tegelikult B ja lisaks oli ta ohvri ema ja ta tütar ja pealekauba algusest peale surnud. Vaat sedalaadi puänte oodatakse tänapäeval. Niisiis on vahel üsna ärritav, kui mulle tuleb pähe geniaalne mõte, kuid ma ei suuda sellele juurde pookida mõnd ootamatut pööret. Samas on sellega toimetulek alati ühekorraga erutav ja rahuldust pakkuv.
Milline peaks sinu arvates üks hea ootamatu pööre olema?
Minu meelest ei piisa sellest, kui tapja osutub inimeseks, keda lugeja kõige vähem kahtlustab. See peab olema see tegelane, keda lugeja millisekundikski selle rolli täitjana ei kaalunud. Ja samal ajal peab see olema inimene, kelle puhul asi on siiski loogiline. Tapja ei saa olla ohvri isa venna parima sõbra kolledžiaegne toakaaslane, kes kannab siiani kauna selle pärast, et teda ajas närvi elektriarve maksmisel selle ebavõrdne jagamine.
Kuidas sa leiad aega kirjutada ja teha arstitööd, ja kuuldavasti on sul ka lapsed?
Olen aastate jooksul õppinud olema kiire ja efektiivne, lisaks on mul palju praktikat. Ma pean arstiametit poole kohaga ja olen nüüdseks töömahtu veelgi vähendanud. Lisaks on mu lapsed juba teismelised ja tulevad oma toast välja vaid sööma ja jooma. Umbes nagu kass. Vahel tundub, et ma näen kassi rohkem kui neid.
Kui kaua kulub aega mõtte tekkimisest raamatu avaldamiseni? Ja kas mõte muutub vahepealse protsessi käigus?
Seda on raske öelda, kuna ma lasen mõtetel tihti pikalt laagerduda, lasen neil teisi raamatuid kirjutades settida. Ütleksin, et mõttepoja sünnist kuni avaldamiseni võib kokku minna kaks kuni kolm aastat. Mõte kahtlemata areneb, aga enamat ei saa ma oma nõkse reetmata öelda!
Kui sa peaksid teistele kirjanikele ühe soovituse andma, siis mis see oleks?
Andke oma raamat välja! Ma näen nii paljusid kirjanikke, kes terve igaviku oma käsikirjade taga passivad, kui minu meelest on raamatu lugejate kätte saatmine parim viis kirjanikuna arenemiseks.
Milline küsimus sulle kohe ÜLDSE ei meeldi?
Kõik kirjanikud, kellega ma rääkinud olen, on selles osas ühes meelel. Meile ei meeldi, kui küsitakse: „Millest sa raamatut X kirjutades inspiratsiooni said?“ Esiteks, seda küsimust esitatakse söögi alla ja söögi peale ja me vastame sellele vahetpidamata. Lisaks tuleb iga raamatu puhul motivatsioon paljudest eri paikadest ja mõnikord me isegi ei mäleta, mis viimaks tõuke andis. Niisiis olen otsustanud, et iga kord, kui keegi minult küsib, kust ma raamatu kirjutamiseks inspiratsiooni saan, vastan: „Unenägudest!“
Millised raamatud on sind ennast vorminud? Lapsepõlves või siis kirjanikuteekonda alustades?
Lapsena olid mu lemmikkirjanikeks Lois Duncan ja Louis Sachar. Lois Duncan oli täiesti imeline noortele mõeldud põnevike autor, kuid Louis Sachar õpetas mulle, kuidas raamatuid meelelahutuslikeks muuta ja kasutada huumorimeelt ka siis, kui teema on iseenesest tõsine.
