Anna Mathuri värskeimas raamatus „Ebamugav tõde“ vaatab autor kaugemale lapsevanemaks olemise piiridest, et tegeleda universaalsete, meie kõigi õudusunenägusid toitvate hirmudega. See teekond sai alguse hetkest haiglas, kus vana daam sosistas Annale elutarkuse, mida paljud meist kipuvad unustama: „Ära muretse väikeste asjade pärast.“
See kohtumine sundis kirjanikku tunnistama, et ka tema on kulutanud liiga palju energiat asjadele, mida ta kontrollida ei saa, ning kaotanud seeläbi võime olla hetkes kohal.
Toome teile intervjuu ajakirjast Psychologies, kus Anna Mathur räägib avameelselt järgnevatest teemadest:
• Miks me oleme kultuuriliselt programmeeritud ebamugavust vältima ja kuidas mugavuse otsimine meid tegelikult üksildaseks muudab.
• Kuidas vabastada end vajadusest kõigile meeldida ja leida julgus elada kooskõlas oma tegelike väärtustega.
• Milline on hind, mida tuleb maksta autentse elu eest, ja miks on kurnatus vahel parim motivaator piiride seadmiseks.
Anna usub, et ebamugavatele tõdedele – nagu tõsiasi, et me ei meeldi kõigile, või et elu on üürike – otse silma vaatamine ei ole hirmutav, vaid hoopis väestav ja vabastav. See intervjuu on kutse lõpetada poolikult elamine ja astuda teadlikuma ja rõõmsama olemasolu suunas.
Enamik inimesi tunneb Anna Mathurit emaduse teemadel tehtud töö järgi. Ta on psühhoterapeut, taskuhäälingu autor, Sunday Timesi menukirjanik ja kolme lapse ema, kes soovib kirglikult jagada oma isiklikke ja professionaalseid kogemusi, et toetada teisi emasid.
Minusugused naised ripuvad iga tema nõuande küljes: tema õpetused aitavad nii lapsi kasvatada kui ka iseennast arendada. Kuid tema viies raamat, “Ebamugav tõde”, ei keskendu emadusele, vaid käsitleb laiemalt teemasid, mis on seotud meie sügavaimate hirmudega.
Taipasin, et ma ei taha jõuda oma elus punkti, kus saan aru, et olen kogu oma energia kulutanud asjadele, mida ma ei saa kontrollida; olen ärevuse tõttu kaotanud rõõmu ja võime hetkes kohal olla.
Kui ma küsin Mathurilt, millised teemad meid selles raamatus ees ootavad, ütleb ta, et need on probleemid, mis toitsid tema õudusunenägusid: mured ja ärevus. „Raamatu kirjutamine aitas mul elu ebakindlust selgelt ja konkreetselt näha ja enda jaoks selgeks mõelda,” ütleb ta. „Samuti tundsin, et kui oleksin selle teekonna varem ette võtnud, oleksin varem leidnud ka rõõmu ja meelerahu.”
Mis siis pani teda seda teekonna ette võtma? „Mõni aeg tagasi suvel vestlesin haiglas ühe daamiga. Mina olin seal rutiinse protseduuri tõttu ja tema oli vana, juba oma elu lõpus. Ta köhis, niisiis pakkusin talle klaasi vett, ja ta ütles: „Ära muretse väikeste asjade pärast.” See tekitas minus tugeva äratundmise; taipasin, et ma ei taha jõuda oma elus punkti, kus saan aru, et olen kogu oma energia kulutanud asjadele, mida ma ei saa kontrollida; olen ärevuse tõttu kaotanud rõõmu ja võime hetkes kohal olla.”
Me kõik muretseme väikeste asjade pärast, kuitahes teadlikud või tänulikud me ka poleks.
„Raamatut kirjutades pidin silmitsi seisma kõige sellega, mis on minu elus domineerinud,” ütleb Mathur. „Seega pidin tunnistama ka ebamugavat tõde oma ebakindluse kohta ning ei saanud vaatlemata jätta ka kaotusi, mida hirm on mu ellu toonud. Mul tekkis tõeline soov aidata teistel inimestel elada teadlikumalt ja täielikumalt.”
Süütunne on märk sellest, et me ei ela kooskõlas oma põhiväärtustega.
Ta meenutab, et vahel tundus lihtsam sukelduda sotsiaalmeediasse kui tegeleda stressiga, mida toob kaasa lapsevanemaks olemine. Kuid ta avastas, et täielikult hetkes olles kogeme elu täielikumalt ja isegi pealtnäha tavalised momendid võivad väga palju pakkuda. „Väikesed asjad, nagu külm dušš, aitavad harjutada keha ja meelt ebamugavust vastu võtma,” tunnistab ta. „Tegelikult on nii, et teadlikult ebamugavuse poole kaldudes õpime elama täielikumalt, sest suur osa elust ongi ebamugav. Paraku oleme kultuuriliselt programmeeritud seda vältima.”
Mathuri sõnul julgustatakse meid nii vaimselt kui füüsiliselt olema kiire, efektiivne ja isegi tuim; seda viimast aitavad saavutada alkoholi tarbimine, põgenemine probleemide eest, telefonis mõttetult kerimine. „Tunneme end seda tehes sageli teistest eraldatuna, tühjana ja üksikuna, niisiis ei tee selline mugavuse otsimine meile sugugi head,” märgib ta. „Me võime kas raisata oma elu ja selle lõppu jõudes mõelda: “Pagan võtaks, ma ei elanud nii, nagu oleksin tahtnud,” või teha ise otsuseid ja olla tõeliselt kohal,” ütleb Mathur. „See võib tekitada süütunnet või häbi, kuid see ei tähenda, et peaksime neid tõdesid eirama. Süütunne on märk sellest, et me ei ela kooskõlas oma põhiväärtustega. Mugavuse valimine tähendab tihti seda, et me kasuta oma sisemist jõudu, mis kutsub meid rohkem oma elu eest vastutama.”
Ta toob näiteks surma: „On kultuure, mis aktsepteerivad surma elu loomuliku osana, surmaga kaasnevad seal ilusad rituaalid. Kuid on neid, kes sedalaadi mõtteid pidevalt tahaplaanile suruvad ja tihti toob see endaga kaasa hirmu päriselt, täiel rinnal elamise ees.”
Mathur meenutab hetke, mida kirjeldab ka raamatus: „Ma istusin laua taga ja mõtlesin: “Olen veetnud suure osa elust, püüdes kõrvale hiilida ebamugavast tõest: mul on vajadus teistele meelepärane olla ja kõike kontrollida, sest kardan läbikukkumist.” Mul oli vaja endale tunnistada: ma suren, ma ei meeldi kõigile … Alguses kõlas see nagu tagurpidi keeratud afirmatsioon.”
Kuid kummalisel kombel muutusid need mõtted neid üle lugedes ja korrates vähem hirmutavaks. „Soovitan olla omaenda õrn ja rahustav hääl,” ütleb Mathur.
Enamik meist muretseb selle pärast, mida teised meist arvavad. Mathur ütleb: „Keegi võib praegu minust midagi tõeliselt jubedat arvata, kuid palju väestavam on seda fakti lihtsalt endale tunnistada kui pidevalt kõigi heakskiitu otsida.”
Mathur kinnitab, et elades kooskõlas oma väärtustega elame paremini. „Autentsemalt elamine vabastab. Teised inimesed ju ei tunne mind, nad ei tea midagi mu suhetest ega mõttemaailmast. Miks ma peaksin nende arvamusest hoolima? See tõdemus on tõeliselt vabastav.”
Mathur tunnistab, et oli varem inimene, kes ei julgenud öelda “ei”. Kui küsisin, mis ses osas muutuse kaasa tõi, vastas ta: “Kurnatus. Jõudsin punkti, kus ma lihtsalt ei saanud enam “jah” öelda. Olin tühjaks pigistatud.” Ta tunnistab, et elas teiste jaoks, arvates, et see teeb temast “hea inimese”. “Elasin oma laste jaoks ja kaugenesin nii iseendast. Pidin õppima ütlema “ei”, sest kurnatus oli nii sügav. Ma lihtsalt ei jaksanud enam olla inimene, kes ütleb kõige peale „jah”.”
See muutus sai alguse vajadusest ennast kaitsta ja seda läbi viia ei olnud alati mõnus, kuid lõpuks aitas see tal saada tasakaalukamaks, tervemaks ja õnnelikumaks inimeseks.
Mathur selgitab ka, miks paljud meist tunnevad vajadust teistele meeldida: „Soov olla teiste poolt aktsepteeritud on meis väga sügaval. Kuid inimeste sotsiaalne ring on liikumisvõimaluste avardudes ja eriti sotsiaalmeedia tõttu laienenud, nii et nüüd soovitakse meeldida järjest rohkematele inimestele, isegi võõrastele. Ja nii muutub see soov lõpuks kontrollimatuks.”
Mathur julgustab oma kliente endalt küsima: „Mida ma teeksin, kui keegi ei saaks sellest teada?” See aitab eemalduda teistele meeldimise soovist, mis tihti on seotud hirmuga, ning suunab kuulama oma kõhutunnet; see aga aitab omakorda teha valikuid kooskõlas enda väärtuste ja vajadustega. “Kui tunned tahtmist näida kellegi teisena, et mõnele inimesele meeldida, kuigi see ei tundu õige, siis küsigi endalt see küsimus – ja edasi leia endas julgus elada kooskõlas vastusega.”
Mathur rõhutab, et õiged inimesed austavad teiste piire ja aitavad kaasa turvalise olemisruumi loomisele: „Kui hakkame elama rohkem oma sisetunde järgi, ei pruugi kõik meie suhted sellega toime tulla. Nende kaotamine tekitab leina, kuid see on hind, mida tasub maksta, kui soovime elada kooskõlas iseendaga.”
Ta soovitab harjutada ebamugavustundega toime tulemist: „Tunnista endale emotsioone, mida sa ei ole väljendanud, ning hakka neid turvalistes olukordades väljendama. See kasvatab enesekindlust ja peagi suudad neist järjest julgemalt rääkida. Ja mõnikord on selle tegemiseks vaja ka teiste abi.”
Kuidas vältida seda, et need ebamugavad tõed tunduks kahjulikud? „Ebamugavate teemadega tegeldes otsi ka mugavust,” ütleb Mathur.
Teiste arvamuse pärast muretsemise lõpetamine ei tähenda sugugi seda, et inimesed ei huvita sind. See tähendab lihtsalt, et sa ei luba nende arvamusel määrata, kas sa meeldid endale või mitte mitte.
„Otsi tuge inimestelt, kes toetavad sind raskel ajal, mitte neilt, kes püüavad sind lihtsalt lohutada.” Ta toob sellise näite: “Oletame, et ootad arsti vastust uuringutele ja kardad väga, et kuuled halba diagnoosi. Üks sõber ütleb: “Oh, kindlasti ei ole sul midagi viga, küll kõik saab korda.” Teine seevastu: “Ma saan aru, et sa kardad. Ma olen sinu jaoks olemas, ükskõik mis ees ootab.” Vali inimene, kes on valmis sinuga raskeid hetki jagama, mitte see, kes keeldub keerulisele olukorrale silma vaatamast.”
Nende põhimõtete järgi elades on Mathur hakanud tundma vähem hirmu ja rohkem rõõmu. „Inimesed kardavad nii väga teiste negatiivset arvamust, ebaõnnestumisi, meie enda ja teiste surma. Kuid oma sisetunde järgi elades tunnen end enesekindlamana, rohkem kontaktis ümbritseva ja teiste inimestega.”
Ta lisab, et teiste arvamuse pärast muretsemise lõpetamine ei tähenda sugugi seda, et inimesed ei huvita sind. See tähendab lihtsalt, et sa ei luba nende arvamusel määrata, kas sa meeldid endale või mitte mitte.”
See on suurepärane nõuanne, mis aitab juba loomu poolest ebakindlust täis eluga paremini toime tulla.
Artikkel ilmus ajakirjas Psychologies 2. septembril 2024
Foto: Olivia Spencer Photography
