Ragnar Jonassoni “Päevavalgus” on sarja “Pime Island” neljas raamat, mis jälgib noort politseinikku Ari Thór Arasoni, kes on kolinud Põhja-Islandi väikelinna ja püüab harjuda sealse eluga. Sündmused leiavad aset pärast raamatu “Pimedusse mattunud” sündmusi, seega soovitan seda kindlasti enne “Päevavalgust” lugeda, et näha Ari Thóri elus toimuvat ja saada ka korralikult tuttavaks ajakirjanik Ísrúniga.
Vormilt läheb “Päevavalgus” tagasi sarja esimese raamatu “Lumepimedus” juurde, kuid samas on siin ka Jonassoni “Ööpimedusest” tuttavaid paralleelseid ja segunevaid süžeeliine. Selles romaanis on nii palju elemente – jälitamine, inimrööv, juhuslik kahtlane surm, poliitilised intriigid ja skandaalid, vana juhtum ja isegi terve linna meditsiiniline karantiin –, et iga lehekülg toob lugejani midagi uut ja ootamatut, kuid siiski säilib Jonassoni karm, kaunilt minimalistlik stiil, mis ei lase asjal ebaproportsionaalset sensatsiooniliseks muutuda.
Selle romaani puhul on märkimisväärne tasakaal, mille Jonasson kahe süžee vahel saavutab. Ari Thóri uurimine on seotud väikelinna isolatsiooni ja klaustrofoobiaga, mis muutis “Lumepimeduse” nii veenvaks, ja vana juhtum, mida ta uurib, on Agatha Christie vääriline: saatuslik “õnnetus”, kus kahtlusaluseid saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, lisaks sügavale maetud perekonnasaladused. Ísrúni uurimine seevastu on täis tegevust, intriige ja laiaulatuslikke tagajärgi … ja ometi on mõlemad lood võrdselt tõsised, kvaliteetsed ja kaalukad. “Päevavalgus” pakub põnevust igat tüüpi krimifännile.
Jonassoni raamatute müsteeriumid on lahutamatult seotud maaga, kus need aset leiavad, tema teosed viivad lugejad Islandi väikelinnadesse ja fjordidesse. Autor ei räägi lugejale, mis tunne on olla selles linnas või sellel mäel – ta paneb lugeja seda ise tundma, kasutades keelt, mis kutsub esile samasuguse klaustrofoobia, hirmu või aukartuse, mida tema tegelased tunnevad. Järgmises tsitaadis “Päevavalgusest” külastab Ari Thór isoleeritud fjordi, kus aastate eest leidis aset kahtlane surm:
“Üksildustunne asetas oma raske käe ta õlale, kõledus pani külmajudinad mööda selgroogu alla jooksma ja pimedus tekitas soovi silmad kõvasti kinni pigistada ning mitte ümbrust jälgida. Teadmine, et silmade sulgudes ümbritseb teda tuttavlik pimedus, oli trööstivam sellest,
mis vaatas vastu tundmatust ööst.”
Samuti peab välja tooma tema meisterlikkuse tegelaste kirjeldamisel. Kõigil tegelastel, isegi teisejärgulistel, on peenelt viimistletud ja väga inimlikud käitumismotiivid. Jonasson teeb meisterlikku tööd, püüdes tabada neid väikseid nüansse, mis inimesi juhivad, alates kontrolli alt väljuvatest valedest kuni tõeliste šokkideni ja ohus olevate inimeste tegutsemisviisideni.
“Pimeda Islandi” sari on suurepärane valik aeglaselt kulgevate klassikaliste mõistatuste austajatele. See pole kindlasti tüüpiline nordic noir – see ei ole vägivaldne ega eriti räige. Selle asemel on need raamatud kirjutatud elegantselt, sisemise tarkusega, mis rõõmustab ka Agatha Christie lugejaid. Kui otsite sel talvel müsteeriumi, millesse sukelduda, on “Pimeda Islandi” raamatud suurepärane valik.
