Naistekaid peetakse (olgu algusest peale öeldud, et põhjendamatult) ülejäänud kirjandusžanritest kuidagi kerglasemaks, nende lugejaid pealiskaudsemateks. Krimiromaanide lugemist tunnustatakse, neist võib seltskonnas vabalt rääkida. Pooleliolevat naistekat kiitma ei kipu naljalt keegi, eriti intelligentsemas seltskonnas, kus tahetakse endast pisut tõsisemat muljet jätta. Ometi neid kirjutatakse, tõlgitakse ja loetakse, ja sugugi mitte vähe.
Ütlen kohe alguses ära, et mina loen ka naistekaid. Ja mitte ainult tööga seoses. Ikka lõbu pärast. Ma ei usu mitte ainumastki inimest, kes väidab, et ta loeb üksnes mõttekirjandust, filosoofiat ja maailmaklassikat! Võeh! Andekalt kirjutatud naistekas on väga hea võimalus ajul puhata lasta, hetkeks end argielu oravarattast välja rabeleda ja elada kaasa kirjanduslikule kangelannale, vahel talle aplodeerida, vahel nördinult puhiseda (MINA küll nii tobedalt ei talitaks!), kuid siis raamatut käest pannes rahulolevalt ohata ja teada: peategelane sai hakkama! Saan mina ka.
„Naistekas“ on tegelikult lai määratlus. Kõigile, kes selle kirjatüki pealkirja peale nina kirtsutasid, tuletan meelde, et ka Charlotte Brontë’i „Jane Eyre“ ja Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus“, „Mõistus ja tunded“ jpt on samuti naistekad.
Küll tollele ajastule omaselt sõnaohtramad ja keeleliselt keerulisemad kui nende nüüdisaegsed sõsarad, aga muus osas on neil kõik naistekate tunnused olemas, teisisõnu: (tugev) naine, kes teab, mida ta tahab, ja püüab seda saavutada, jagades raamatu jooksul lugejaga oma teekonda ja sellega kaasnevaid kogemusi. Skaala teise otsa võib paigutada Barbara Cartlandi ning tema abituvõitu näitsikud ja oh-kui-tugevad krahvid, kuid sinna vahele mahub nii lihtsamakoelisi kui ka keerukama süžeega lugusid küll ja veel. Naistekad on lihtsalt meie kaasaegne ajaviitekirjandus, ja miks peaks aega alati viitma tingimata aju nikastades.
Tihtipeale peetakse naistekaid üldistavalt armastusromaanideks, aga ehkki armastusel on neis oluline koht, võib naistekaid siiski lugeda omamoodi ühiskonna peegelpildiks; need lood lubavad heita pilku kangelannade, nende lähedaste, pereliikmete, sõprade ja tuttavate maailma ja ellu. Peategelased ei vaja päästmist, nad saavad sellega ise hakkama. Ja ehkki enamasti on naistekate lõpp õnnelik, ei jõuta selleni lihtsalt. Peategelased on ise oma saatuse sepad, kuigi nad ei pruugi ise seda alguses teadagi ja võivad endas kahelda. Need raamatud ei ole sugugi puhas roosamanna: ühiskonna peegelpildina tuleb neis ette üksivanemlust, koduvägivalda, mõnuainete kuritarvitamist, depressiooni, pankrotti, seksismi, leina ja sadu probleeme, millega me iga päev kokku puutume, ja need lood näitavad, et kõiki neid on võimalik lahendada ja neist võitjana välja tulla.
Naistekad kutsuvad meid kogema teistmoodi maailma, nende tegevus toimub erinevates maailma linnades, looduskaunites paikades, konkurentsitihedates töökohtades, kus tuleb silmitsi seista silmakirjalikkuse ja töökiusuga; need annavad meile võimaluse tegelastega samastuda ja nende vahendusel läbi elada stsenaariume, millele me võime küll olla mõelnud, kuid mida ellu viima hakata pole tahtmist, pealehakkamist või lihtsalt viitsimist.
Tahad teada, mis tunne on saada vana maakõrtsi või kommipoe omanikuks? Olla suurema või väiksema ettevõtte omanik või juht? Saada hakkama nii töö- kui eraeluga? Aga palun, loe Holly Hepburni „Aasta Tähes ja Kuuepennises“ või Hannah Lynni „Uute alguste kommipoodi“ ja selle järgesid!
Tahad piiluda vana laguneva lossi omanikust Šoti maahärra nelja lapse ellu ja elada kaasa nende armastuseotsingutele? Sinu jaoks on meie Applemore’i sari, mille esimene osa on „Tagasi Applemore’i“ ja järgmine osa, „Kevad Applemore’is“, jõuab lugejani märtsikuus.
Armastad lugusid, kus on ka pisut maagiat? Tee tutvust Ali McNamara ja „Kate’i ja Clara imevärki Cornwalli käsitööpoe“ ja „Vikerkaarelahe saladustega“. Julie Caplin kutsub sind „Väikesesse kohvikusse Kopenhaagenis“ ja „Väikesesse pagariärisse Brooklynis“, kus peategelased viivad meid oma tee otsingul humoorikale ekskursioonile läbi Kopenhaageni ja New Yorgi.
Tahad teada, milliseid naistekaid kirjutavad mehed? Ole lahke, Christoffer Holsti soe ja vaimukas „Unustatud retseptiraamat“ on raamat perekonnasaladustest ja uutest võimalustest. Ja Veronica Henry räägib sulle, „Kuidas leida armastust raamatupoest“. Viimati nimetatud raamat toob meid sarjani „Tõlkes leitud“, mis koosnebki headest naistekatest.
Niisiis, naistekate lugemine ei ole ajaraiskamine. See on omamoodi teraapia, lihtne ja kiire võimalus end hästi tunda, mitte eriti tõsiselt võtta ja lasta kellelgi teisel, mis siis, et väljamõeldud tegelasel, ämbrites kolistada, teades, et õnnelik lõpp ei jää tulemata. Need annavad inspiratsiooni ja innustust, toovad päeva killukese päikest ja huumorit ning aitavad näha maailma läbi kellegi teise silmade, pakkudes sageli uut ja üllatavatki kogemust.
Piret Lemetti Hunt Kriimsilm (Tõlkekirjanduse valdkonna juht, kirjastaja ja tõlkija)
Mari Tuuling “toimetaja”
