Eesti Raamatul on ilmunud ajaloolase ja skandinavisti Mart Kuldkepi uue raamatu „Skandinaavia lühim ajalugu“. Viie Skandinaavia riigi 14 000 aasta pikkune ajalugu – teekond kiviajast maailma kõige õnnelikumate rahvaste sekka Põhjamaade piirkonna tervikkontekstis – on kahesaja neljakümne kuuele leheküljele ära mahutatud igati imetlusväärselt ja informatiivsus sellest ei kannata. Lugeja saab piisavalt põhjaliku pildi nende riikide ajaloost, traditsioonidest ja eluviisidest ning talle avaneb ka võimalus heita pilk nende poliitilise arengu protsessi. Käsitlemist leiavad nii riikide erinevad kui ka sarnased jooned, kultuurikontaktid, reageerimine eri aegadel nende ees seisnud ühistele ja individuaalsetele väljakutsetele ja nende panus nüüdismaailma.
Autor oli lahkesti nõus seoses raamatu ilmumisega vastama kirjastuse küsimustele, tehes seda temale omase põhjalikkuse, asjalikkuse ja otsekohesusega. „Skandinaavia lühim ajalugu“ peaks leidma koha kõigi ajaloohuviliste riiulil ja kuuluma kindlasti koolide ja ülikoolide soovitusnimekirja.
Soovime raamatule tuult tiibadesse ning autorile edu töös ja järgmiste kirjatükkidega!
Kuidas jõudsite ajaloolase ameti juurde ja mis teid eriti Skandinaavia ajaloo juures köidab?
Ajaloolase ameti juurde jõudsingi tegelikult Skandinaavia kaudu. Kõik oma kraadid (sh doktorikraadi) kaitsesin Tartu Ülikooli skandinavistika osakonnas ja mõnda aega ka töötasin seal. Võõrfiloloogi alusharidus on küllalt laiapindne ja võimaldab spetsialiseerumist näiteks keeleteadusele, kirjandusteadusele või ajaloole. Viimane oligi minu valik. Lisaks annab see taust valitud erialale mõneti teise vaatenurga kui Eestis tavapärasem keskendumine kitsamalt Eesti ajaloole. Nii olengi sattunud tegelema Eesti mõttes veidi harjumuspäratute teemadega.
Skandinaavia ajaloo juures köidavad mind eelkõige selle nn rahvusülesed aspektid: ajaloolised sarnasused ja erinevused eri põhjamaade vahel ning ideede ja isikute liikumine üle rahvuspiiride ja ka üle Läänemere. Selle laiema sättumusega on tihedalt seotud ka minu peamine uurimishuvi Eesti ja põhjamaade vaheliste kontaktide ning „Eesti põhjamaisuse“ problemaatika vastu eriti 20. sajandi esimesel poolel.
Mis vahe on teadusartiklite kirjutamisel ja laiemale lugejaskonnale mõeldud raamatu koostamisel?
Vahe on väga suur. Minu jaoks on teadusartikli kirjutamise kõige olulisem osa töö allikatega, st asjassepuutuvate materjalide leidmine, lugemine, analüüsimine vastavalt valitud uurimisteemale ja üksteisega võrdlemine. Tulemus meenutab väikestest tükkidest kokku pandud puslet – seda muidugi selle vahega, et „õigeid“ viise mosaiiki laduda on palju ja erinevaid. Saadud uus teadmine tuleb muidugi ka tekstiks vormistada, kuid aeganõudvam (ja huvitavam) on kahtlemata just kirjutamise esimene pool, mis meenutab natukene detektiivitööd ja võtab tihtipeale väga kaua aega.
Sellise raamatu kirjutamise juures nagu „Skandinaavia lühiajalugu“ on esiplaanil hoopis teised väljakutsed. Esiteks muidugi küsimus, kuidas võimalike teemade seast teha valik, mis oleks piisavalt ülevaatlik olemata üldsõnaline või laialivalguv ning sisaldaks piisavalt värvikaid üksikasju olemata samal ajal liiga faktitihe. Teiseks võiks lugeja raamatust küll käsitletava ainese kohta midagi õppida, kuid samas ei tohiks olla tegemist kuiva õpikuga, vaid tekst peaks lisaks pakkuma meelelahutust ja mingit äratundmismomenti. Kõik see nõuab oskust kirjutada ilmekalt ja kujundlikult, mida minul ja teistel akadeemilistel ajaloolastel pahatihti napib. Ja lõpuks on sellise üldkäsitluse juures paratamatu, et autor toetub mitte ainult (ja isegi mitte eeskätt) omaenda uurimistööle, mis võimaldaks esitatud kõiki väiteid allikatega toetada, vaid pigem teiste autorite tehtule ja paratamatult ka oma mälule ja mingisugustele ei tea kust saadud muljetel põhinevatele tõlgendustele. On siiski oluline, et loetavuse ja laiahaardelisuse kõrval teaduslik täpsus päris ära ei ununeks. Sellepärast on vaja, et just ajaloolased (mitte niisama ajaloohuvilised) vahepeal ka laiemale lugejaskonnale kirjutada prooviksid.
Mis ajendas teid kirjutama lühiversiooni Skandinaavia ajaloost?
Minu Austraalia kirjastaja poolt tehtud pakkumine. Nende lühiajalugude sari („The Shortest History of…“) on rahvusvaheliselt hästi tuntud. Põhjus, miks ma pakkumise vastu võtsin, on see, et olen põhjamaade ajaloo, kultuuriajaloo ja poliitika aineid õpetanud Tartu Ülikoolis ja seejärel UCLis küllalt pikka aega, praeguseks juba umbes 15 aastat. See tähendas, et suur osa eeltööst oli juba tehtud ning jäi üle ainult töö ise teha.
Milline oli suurim väljakutse 14 000 aasta pikkuse loo mahutamisel ühe raamatu kaante vahele?
Suur väljakutse oli see, et lisaks väga pikale ajateljele on põhjamaade näol tegemist viie küllaltki erineva riigiga, mille kõigi ajalugu pidi raamatus mingil määral kajastatud saama. Kirjastaja poolt ette antud maht oli samas võrdlemisi lühike. Kindlasti oli kahju, et Soomest ja Islandist pigem vähe kirjutada sain, kuigi tegemist on väga huvitava ajalooga riikidega.
Sageli räägitakse nordicness‘ist – kuidas teie seda nähtust kõige paremini kirjeldaksite?
Põhjamaisus on kollektiivne identiteet umbes samas mõttes, nagu näiteks eestlus. Erinevus seisneb aga selles, et põhjamaisus on regionaalne, mitte rahvuslik enesemääratlus. Mingis mõttes võib öelda, et see on kõigi eri põhjamaade rahvuslike identiteetide summa. Kuid samal ajal meeldib paljudele mõelda, et põhjamaisus on ka avatud võimalus: mingi eripärane ühiskonna toimimise mudel, mida võib rakendada (või peaks rakendama) mujalgi kui ainult Skandinaavias. Sellised sisemised vastuolud muudavad põhjamaisuse kui nähtuse küllaltki huvitavaks.
Raamatus käsitlete ka tumedamaid peatükke, näiteks eugeenika, mis on Skandinaavia kontekstis võrdlemisi üllatav nähtus. Kas tundsite vajadust mõnda teemat eriti ettevaatlikult käsitleda?
Suur osa tundlikest teemadest on tundlikud just praegu, ajalooraamat aga räägib eeskätt minevikust. Nii võib karta, et kõigist tundlikest teemadest see juttu ei tee. Aga kindlasti leidub ka ajaloolisi küsimusi, mis pole siiamaani oma tundlikkust kaotanud, näiteks kõik Teise maailmasõjaga seonduv. Lühikese üldkäsitluse puhul on suureks miinuseks, et pole mahti süveneda nüanssidesse, mis on eriti olulised tundlike teemade juures. Tihti tuli piirduda vaid millegi ära mainimisega.
Skandinaavia riike nähakse täna kui õnnelikkuse ja heaolu eeskuju. Kas see kuvand vastab ka päriselt tõele? Kui palju on see pilt teie hinnangul ajaloo vili ja kui palju tänapäeva poliitika tulemus? Kas Skandinaavia heaoluühiskond on teie hinnangul jätkusuutlik?
Oma tõetera on seal olemas: põhjamaad kipuvad ikka olema erinevaid positiivseid nähtuseid mõõtvate rahvusvaheliste edetabelite esiotsas, olgu siis tegemist heaolu, kliimaneutraalsuse või sugude võrdsusega. Seejuures tuleb muidugi meeles pidada, et aja lõikes olud muutuvad: 1960. aastate legendaarne heaoluriik on praeguseks jäänud minevikku (kuid mitte unustuse hõlma) ning Skandinaavia maad pole kuidagi immuunsed muudegi väljakutsete suhtes, mis Euroopa riike on tabanud. Siiski pole kahtlust, et põhjamaine bränd on väga tugev ning selle jõul purjetavad need riigid kindlasti veel kaua ja kaugele, kui nad just mingisuguse katastroofi ohvriks ei lange.
Skandinaavia heaoluühiskond selles mõttes ei ole jätkusuutlik, et kindlasti peab see aja jooksul muutuma ja ongi juba palju muutunud. Jätkusuutlik on see aga selles mõttes, et heaoluühiskonna aluseks on omakorda teatav demokraatlik-kollektivistlik poliitiline kultuur, millele on omane suur järjepidevus ja veendumus valitud tee õigsuses.
Kui peaksite nimetama ühe Skandinaavia ajalooõppetunni, millest tänapäeva Eesti võiks õppust võtta, siis mis see oleks?
Ma arvan, et pigem on Skandinaavia maadel õppida Balti riikidelt kui vastupidi. Eesti, Läti ja Leedu 20. sajandi ajalooline kogemus oli enamjaolt nii ebameeldiv, et põhjamaad oma neutralismiga eelistasid sellest varem pigem mööda vaadata. Alates külma sõja lõpust ja eriti alates 2022. aastast on nende suhtumine aga olulisel määral muutunud, mis on rõõmustav.
Milline on huvi Skandinaavia ja selle ajaloo vastu maailmas laiemalt? Eesti jaoks on Skandinaavia mitmel põhjusel äärmiselt huvitav, aga kas olulist huvi tuntakse Skandinaavia ajaloo vastu ka mujal? Kas see huvi on ajas muutunud? On see kasvamas või kahanemas?
Teataval määral on huvi olemas, aga pigem on see sellisel juhul erihuvi mingi eksootilise perifeeria vastu. Seda näitab näiteks viikingite kustumatu populaarsus, mis on varjutanud paljud teised huvitavad ajajärgud Skandinaavia ajaloos. Mingil määral huvitutakse ka suurtest kultuuritegelastest, nagu Hans Christian Andersen või Ingmar Bergman, samuti pakuvad huvi Teise maailmasõja ajalugu ja heaoluriigiga seonduvad teemad. Kahjuks on varju jäänud varane uusaeg oma pidevatest sõdadest sündinud moderniseerumisprotsessidega, mille käigus jõudsid Skandinaavia kuningriigid oma suhtelise võimu tippu Euroopas.
Kas teie meelest on Skandinaavia ajaloos mõni ajajärk/persoon/sündmus vms, mis pälviks sama laadi tutvustavat üldkäsitlust, nagu on esitatud selles lühiajaloos?
Ajajärkudest kindlasti seesama varauusaeg. Sh leidub Eestis, kus on tugev „vana hea Rootsi aja“ uurimissuund, mitu ajaloolast, kes suudaksid sellise raamatu kirjutada. Persoonidest pakuvad mulle kõige suuremat huvi igasugused rändurid ja piiride ületajad; viimastest eeskätt need, kes on kuidagi Eestiga seotud. Aga põhjamaalastest vääriks suuremat tuntust kindlasti näiteks Taani kuningas Christian IV, Rootsi kantsler Axel Oxenstierna ja teised võimekad administraatorid Skandinaavia ajaloos. Ilma nendeta poleks meil mingit põhjamaist mudelit.
Kui saaksite ise ajas rännata ja ühe perioodi Skandinaavia ajaloost oma silmaga üle vaadata, siis kuhu läheksite?
Mina läheksin Esimese maailmasõja aegsesse Stockholmi, sest see on aeg ja koht, millega ma ise olen teadustöö mõttes kõige enam tegelenud. Muidu oleks kõige huvitavam äkki Antsülusjärve kallastel.
Raamatus tuleb juttu ka väga rasketest teemadest. Kas mõni neist jäi pikemalt hinge?
Skandinaavia 20. sajandi ajaloos irriteerib mind isiklikult kõige rohkem teatav sissepoole suunatus ja välispoliitiline väheambitsioonikus, mis muuhulgas väljendus neutraliteedipoliitikas maailmasõdade ajal ja väga ettevaatlikus suhtumises iseseisvatesse Balti riikidesse sõdadevahelisel ajal. Külma sõja aastatel käis selle ettevaatlikkusega paradoksaalselt kaasas küll suur rahvusvaheline aktivism, aga seda ainult kuskil mujal, kolmandas maailmas ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, samal ajal kui lähiümbruses toimuva suunas pigistati silmad pigem kinni. Praeguseks on paljugi muutunud, aga ma pean moraalset finlandiseerumist jätkuvalt suureks ohuks, mis ei ähvarda muidugi mitte ainult skandinaavlasi.
Millise kolme sõnaga iseloomustaksite skandinaavlasi?
Võib-olla hygge, lagom ja sisu.
Kas teil endal on mõni lemmikkoht või -linn Skandinaavias, kuhu ikka ja jälle tagasi minna?
Kopenhaagen meeldib mulle väga, aga ise olen kõige rohkem viibinud Reykjavikis ja Stockholmis. Minu isiklik Skandinaavia-kogemus on kahjuks üsna pealinnade-keskne, tervet seda hõredalt asustatud regiooni tervikuna vaadates on need aga muidugi väga erandlikud piirkonnad.
Ja lõpetuseks – millise raamatu võib praegu leida teie enda öökapilt?
Teise maailmasõja järel Rootsis elanud Eesti pagulasajakirjaniku Voldemar Kurese päevikud, millest leiab palju hävitavaid hinnanguid ja uskumatut klatši. Soovitan neid
