Parimad on raamatud, kust saab teada midagi uut – tegevuspaigast, sündmustest ja nähtustest, valdkonnast, millega me pole varem eriti kokku puutunud, või sedagi, kuidas me kõigi erinevuste juures oleme siiski sarnased.
Synne Sun Løes raamatu „Vihane psühholoog“peategelane psühholoog Idunn Jæger saab kohe 50, ta elab pojaga, kes on sõjaväkke minemas ja üksindus on hirmutav. Eakad vanemad on tüütud ja … jah, eakad, ja parim sõbranna on liiga täiuslik.
Kõige vihasemaks ajab teda aga vaimse tervise hooldus, kus süsteem ja aruandlus on olulisemad kui patsiendid. Idunn on vastuvoolu kulgeja, oma väljaütlemisjulguse ja kriitiliste küsimustega pole ta mingi unistuste töötaja, aga ta on hea huumorimeele ja sooja südamega idealist, kes hoolib oma patsientidest ja on erialaselt üks parimaid.
„Vihane psühholoog“ on autori sõnul satiir, mis on teravmeelne ja ajuti üsna hea.
Teosest paistab läbi tubli annus tõsidust ja ühiskonnakriitilisust. Tervishoiusüsteemi peaülesandeks näib olevat ravida aina enam patsiente aina lühema aja jooksul ja kõige parem, kui seda saaks teha aina rohkemate ja keerulisemate testide ja ankeetide täitmisega. Ja koolitustel istudes. Ega ei peagi töötama tervishoiuasutuses, et ära tunda stressi, mida põhjustab moodsa tööelu pinge ka teistel aladel.
Nii juhtubki, et peategelane sattub aktiivsest terapeudirollist pikaajalisel haiguslehel olijate sekka ja jääb oma mõtetega üksi.
Peatselt asutab Sigmund Freud ennast peategelase taskusse elama ja kingib lugejale toredaid psühholoogiaalaseid arutlusi. Raamat on psühholoogia teooriast rääkides põhjalik ja lugeja saab palju teada nii psühhoanalüüsi kui Freudi enda kohta.
Synne Sun Løes kirjutab valdkonnast, milles ta ise töötab, ja seda on raamatu lehekülgedelt selgesti näha. Idunn Jægeri patsientidel on raamatus samuti suur osa ja autor kirjutab neist haavatavatest tegelastest hoidval moel.
Peategelase teekonnast rääkides teeb autor palju häid ja teravaid tähelepanekuid selle kohta, mida pidada hulluseks ja mida mitte. Kui need, kellel on depressioon, peavad sellega toime tulema, siis peame lugejana vastu pikavõitu kirjeldused, et kuidas see siis on. Ja tasuks on teadmised ja pilguheit vaimse tervise hoolduse maailma ning arusaam, kui lühike on elus vahemaa normaalse ja puhta hullu vahel.
Peategelane leiab viimaks vajalikku tuge pühendumisest lihtsale tööle juustuleti müüjana ning Vihane psühholoog kingib meile kõigile ühe tõelise pärli:
„Kui sa ei usu armastusse, siis võid uskuda töösse. Kui kõik muu kaob, seisab töö alati sinu kõrval nagu truu ja saba liputav koer.“
Ene Aschjem, tõlkija
