Autor ise on öelnud, et selles raamatus pole lugu – on meeleolud, värvikad stseenid, rajad ja tegelased, mis ilmuvad kuskilt ja kaovad teadmatusse, ning lõpp tuleb järsku ja lakooniliselt.
Ometi on see Erich Kästneri mitte just mahukas suurteos ühekorraga paljut: üks võimsamatest Weimari vabariigi aegse Berliini kirjeldustest, filosoofiline mõistujutt, satiiriline portree 1920ndate aastate pöörasest metropolimiljööst, kirjanduslik fiktsioon liigutavate autobiograafiliste detailidega, eelkõige aga hoiatusromaan oma kaasaegsetele, kes „põikpäised justkui eeslid, liiguvad, selg ees, haigutava kuristiku poole“. Patsifistist kirjanik aimas juba hulk aega enne fašistide võimuletulekut, et Saksamaad ootavad ees mandumine ja allakäik. Nii on ka tema romaani kesksetel tegelastel, haritud ja intelligentsetel noortel inimestel, kes ju peaksid oma elu õieti alustama, paraku tee püsti ees. Või kui väljenduda teise piltliku ütluse abil: kes ei oska vooluga kaasa minna, see läheb põhja. Püsima jäävad vaid need, kes suudavad iseennast, oma mõtteid-tundeid-tegusid müüa. Ent 32-aastase Jakob Fabiani kõhklused ja hirmud perekonna loomise ees, kui pole kindlat tööd ja sissetulekut ning ühiskondlikud-poliitilised olud on ebastabiilsed, on ju täiesti aktuaalsed ka tänapäeval.
Erich Kästner (1899–1974) oli juba saavutanud suure populaarsuse lasteraamatutega „Emil ja detektiivid“ (Emil und die Detektive) ja „Punktike ja Anton“ (Pünktchen und Anton), kui suvel 1931 esitas kirjastusele oma esimese täiskasvanutele mõeldud romaani käsikirja. Paar päeva hiljem õnnitleti teda toimetusest „suure eepilise töö“ eest ja ennustati raamatule edu. Siiski oli vastuväiteid kõigepealt pealkirja osas, kuna ükski nendest, mida Kästner pakkus – nt „Sealaut“ (Saustall), „Noorus vaakumis“ (Jugend im Vacuum) või „Soodom ja Gomorra“ (Sodom & Gomorrha) – polnud sobilikud. Teiseks olid toimetuse hinnangul osa lõike käsikirjas poliitiliselt liiga jultunud või kirjeldasid eriti kujukalt seksistseene ja teisi orgaanilisi protsesse. Toimetus nõudis seega õigust teha käsikirja kärpeid ja täiendusi ning pani romaanile pealkirjaks „Fabian – ühe moralisti lugu“ (Fabian – Die Geschichte eines Moralisten). Aasta lõpus teos ilmuski ja seda saatis ka ennustatud müügiedu, kuid natsionaalsotsialistlik ajaleht Völkischer Beobachter tituleeris selle peagi „trükitud sopaks“, mis kirjeldavat „alaminimeste orgiaid“. Paar aastat hiljem, mais 1933 põletasid fašistid romaani teiste „mandunud teoste“ hulgas avalikul tuleriidal Berliinis, Kästner ise oli pealtvaatajate hulgas.
Pärast Teist maailmasõda on seda teost tsenseeritud kujul korduvalt välja antud, samuti paljudesse keeltesse tõlgitud (eesti k 1981, tõlkinud Lembit Luiga), kuid alles 2013 ilmus saksa keeles Kästneri originaalkäsikirja järgi taastatud tekst – ja tema enda eelistatud pealkirjaga „Der Gang vor die Hunde“. Nüüd on see üks saksa kirjanduse olulisemaid suurlinnaromaane täielikul kujul ka eesti keeles olemas.
Piret Pääsuke, teose tõlkija
