Veebruaris ilmuvad lood, mis kõnetavad väga eri viisil, olgu selleks vaimne väsimus, kasvamise rõõmud ja kaos või kõhedust tekitavad küsimused kurjuse ja süü kohta. Need neli raamatut ei paku lihtsalt ajaviidet, vaid kutsuvad lugejat kaasa mõtlema, kaasa tundma ja vahel ka mugavustsoonist välja astuma. Siin on valik veebruari fookusteostest, mis väärivad tähelepanu.
Anna Mathur „Ebamugav tõde“
See raamat on nagu rahulik aus vestlus kellegagi, kes ei püüa su hirme ära seletada ega neid “parandada”, vaid aitab neid mõista. See, millest Mathur kirjutab, tuleb ilmselt tuttav ette paljudele: hirm mitte meeldida, kaotada, läbi kukkuda. Psühhoterapeudi kogemusele toetudes ei paku ta kiireid lahendusi, vaid kutsub loobuma võitlusest vältimatuga. „Ebamugav tõde“ ei tee elu lihtsaks, küll aga muudab selle selgemaks ja veidi kergemaks.
Maria Parr „Oskar ja mina. Kõik meie asjad“
See on soe ja eluline raamat, mis tabab täpselt pereelu kaost, rõõmu ja väsimust. Ida püüab suuremaks kasvada, Oskar aga keerab iga olukorra pea peale – ja just selles peitubki loo võlu. Nende seiklustes on lihtne ära tunda argipäeva väikeseid draamasid ja suuri tundeid. Maria Parr kirjutab nii, et naljakas ja tõsine on kõrvuti, ilma et kumbki teist üle mängiks. See on raamat, mis sobib ettelugemiseks, iseseisvaks lugemiseks ja ka täiskasvanule kaasa naeratamiseks.
Chris Carter „Tõeline kurjus“
See ei ole krimi, mida loetakse rahulikult enne und. „Tõeline kurjus“ haarab algusest peale ja hoiab halastamatult pinget. Robert Hunteri vastasseis Lucien Folteriga viib lugeja sügavale inimliku julmuse ja psühholoogilise manipulatsiooni maailma. Intervjuud tapjaga on kõhedad just seetõttu, et need on nii läbimõeldud ja aeglased, samas paljastab iga uus peatükk midagi veel tumedamat. See on raamat neile, kes otsivad tugevat närvikõdi ega pelga vaadata kurjusele otse näkku.
Jørn Lier Horst „Viimane juhtum“ on küps ja rahulikult pingestatud krimilugu, kus panused on isiklikumad kui kunagi varem. William Wisting seisab silmitsi minevikuga, mis ei taha kaduda, ja vastutusega, mida ei saa lihtsalt kõrvale lükata. Paralleelselt hargnev lugu Line’i uurimistööst lisab sügavust ja laiendab vaadet tõe otsimise hinnale. Vanad ja uued saladused põimuvad, ilma et tempo muutuks liiga tormavaks. See on põhjamaine krimi oma parimal kujul – vaoshoitud, sisuline ja mõjuv.
