Vaikus ei ole Kelly Müüriseppa jaoks tühjus, vaid paik, kus lood alles koguvad kuju. Tema debüütromaan „Vaikuse piir“ viib lugeja Norra fjordide vahele – põhjamaise looduse aeglasesse, kuid pingest laetud ruumi, kus krimilugu ei ole eesmärk omaette, vaid võimalus rääkida inimeseks olemise varjatud kihtidest. Müürisepp ei kirjuta kiirete lahenduste ega valjude efektide nimel, vaid otsib tekstis seda vaevumärgatavat järelkaja, mis jääb lugejaga ka pärast viimast lehekülge.
Intervjuus räägib ta oma teekonnast kirjutamiseni, armastusest põhjamaise krimi vastu, Eldfjordeni sünnist ning sellest, miks vaikus, aeglus ja ausus on tema loomingus keskse tähtsusega. Juttu tuleb ka eeskujudest, joogast kui loovpraktikast ning sellest, millist lugejat ta oma lugudega otsib.
„Vaikuse piir“ on atmosfäärne ja poeetilise pingega krimiromaan süütusest, katkistest hingedest ja kurjusest, mis võib peituda ka kõige rahulikumas külas. Lugu, kus loodus räägib, vaikus hoiatab – ja iga inimene kannab endas varju, mida keegi teine ei näe.
Kelly Müürisepp (1996) on diplomeeritud joogaõpetaja ja alustav kirjanik, kelle loomingut iseloomustab sügav huvi inimpsüühika varjatud kihtide vastu. Ta on töötanud aastaid inimestega erinevates valdkondades, mis on andnud talle erakordse tundlikkuse sisemiste murdepunktide, vaikuse ja varjude tajumisel.
Tutvusta ennast Eesti lugejale.
Ma olen inimene, keda on alati paelunud vaikus ja see, mis selle all peidus on. Mind huvitavad lood, mis ei sünni ainult sündmustest, vaid inimeste sisemistest liikumistest – nendest hetkedest, kus valgus ja vari kohtuvad ning midagi muutub.
Kirjutamine on olnud minu kõrval juba ammu, alguses märkamatult ja vaikselt. Alles ajapikku sain aru, et see ei ole pelgalt väljendusviis, vaid viis maailma ja iseennast mõista. Elu erinevates paikades, kohtumised inimestega ja kogemused, mis ei mahu must-valgetesse raamidesse, on kujundanud minu häält ja tundlikkust lugude suhtes.
Mind köidab põhjamaine ruum – selle vaikus, loodus ja aeglus. Seal on midagi, mis sunnib aususele ja ei luba pealiskaudsust. Just sealt on kasvanud ka Eldfjordeni maailm, kus krimilugu ei ole ainult mõistatus, vaid raam, mille sees saab rääkida inimeseks olemisest, valikutest ja nendest kohtadest meie sees, kuhu me alati ei julge vaadata.
Ma ei kirjuta selleks, et pakkuda kiiret vastust või lihtsat lahendust. Mind huvitab tunne, mis jääb alles siis, kui raamat on loetud – see vaevumärgatav järelkaja, mis paneb mõneks ajaks maailma teise pilguga vaatama. Kui mu lood leiavad lugeja, kes on valmis aeglustama ja ridade vahelt kuulama, siis on see kohtumine juba korda läinud.
„Vaikuse piir“ on minu esimene samm avaliku kirjutamise teel. See on samm, mis on korraga julge ja habras, aga väga aus. Ja ehk kõige olulisem – see on algus, mitte punkt.
Ma ei kirjuta selleks, et pakkuda kiiret vastust või lihtsat lahendust. Mind huvitab tunne, mis jääb alles siis, kui raamat on loetud – see vaevumärgatav järelkaja, mis paneb mõneks ajaks maailma teise pilguga vaatama.
Kust tuli idee krimi kirjutama hakata?
Minu lugejateekond algas krimikirjandusest ja ma armusin sellesse žanrisse üsna varakult. Krimi on minu jaoks hea koht, kuhu sukelduda – korraga saab seal puhata ja samas vaimselt ärkvel olla. See pakub raami, mille sees on ruumi nii valgusele kui pimedusele ja kõigele sellele, mis nende vahele jääb.
Mind on alati huvitanud küsimused: kust kurjus alguse saab, miks inimesed teatud hetkel teevad just selliseid valikuid, kuidas ja miks me maske loome, neid tõstame ja langetame. Krimi võimaldab neid teemasid lahti harutada nii, et need ei muutu liiga akadeemiliseks või filosoofiliseks, vaid jäävad eluliseks ja haaravaks. Lisaks on krimi kirjutamine minu jaoks ääretult põnev. See on žanr, kus saab kihte laduda rahulikult ja samas pinget kasvatada. Ja lõpuks – kõige ausam põhjus on see, et ma kirjutan seda, mida ma ise väga tahaksin lugeda.
Miks toimub „Vaikuse piir“ tegevus just Norras?
Umbes kümme aastat tagasi külastasin ma esimest korda Norrat ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Mäed, fjordid, loodus ja väikesed värviliste majadega külakesed fjordi ääres jätsid sügava jälje. See vaade oli lummav ja kuidagi seletamatult tuttav. Hiljem viis elu mind tagasi Norrasse – seekord juba elama ja töötama ühte väikesesse, elust pulbitsevasse külakesse. Mägedega ümbritsetud org tundus korraga helge varjupaigana, aga teatud hetkedel ka vangistava ja lämmatavana. See vastuolu oli minu jaoks väga võimas kogemus.
Seal olles tekkis tunne, nagu oleksin jõudnud koju. Skandinaavia ruum, valgus, vaikus ja loodus kõnetavad mind sügavalt ning kui ma mõtlen paikadele, kuhu rännata või kuhu mõtetes tagasi minna, kerkivad mu silme ette just sellised maastikud.
Eldfjorden sündis minu sees üsna iseeneslikult. Kui ma silmad sulen, on see minu jaoks täiesti reaalne koht. Usun, et kui inimesel tekib mingi paigaga nii tugev side, leiab see varem või hiljem tee ka loomingusse.
Kes on Sinu eeskujud põhjamaises krimikirjanduses?
Ma loen väga meelsasti Camilla Läckbergi teoseid – need on mind korduvalt endasse neelanud. Samamoodi kõnetab mind Katrine Engbergi looming. Mulle meeldib põhjamaine krimi, kus lool on aega kujuneda ja kus pinget ei looda kiirustades.
Ma hindan väga seda, kui pinget kasvatatakse tasapisi ja kui lõpus on tugev, hästi üles ehitatud pööre. Kui ma jõuan raamatu lõppu ja saan aru, et ma ei osanud sellise lahenduse peale tullagi, siis on see teos mind positiivses mõttes raputanud ja jätnud sügava jälje.
Kes on eeskujud Eesti kirjandusest?
Eesti kirjanduses ei ole mul üht kindlat autorit, kelle poole alati tagasi pöördun, kuid on teoseid, mis on mind eri eluetappidel tugevalt puudutanud ja kujundanud minu lugemiskogemust.
Üheks väga sümpaatseks lugemisüllatuseks oli „Minu Kennedy“, mille autoriks on Stig Rästa. Kuigi ma ei loe tavaliselt palju biograafiaid, voolas see raamat kuidagi erakordselt sujuvalt. Lugedes tekkis tunne, nagu istuks autoriga kohvikulaua taga ja kuulaks tema värvikaid lugusid vahetus, ausas vestluses. See oli väga inimlik ja soe lugemiskogemus.
Lapsepõlvest on minu jaoks siiani väga olulisel kohal Kunksmoor. See raamat mõjus mulle väikese tüdrukuna sügavalt ja kannab endas mingit erilist maagiat, mis ei ole ajaga kadunud. Ka täna on see teos minu jaoks aukohal.
Täiskasvanuna on mind kirjanduslikult kõige rohkem liigutanud Kristiina Ehini looming, mille tundlikkus ja keeleline helgus kõnetavad mind väga sügavalt. Samuti on Indrek Hargla loonud oma Apteeker Melchiori lugudega midagi erakordselt haaravat ja omanäolist – maailma, mis on ühtaegu ürgne, tume ja väga elus.
Milliseid raamatuid ise lugeda armastad?
Minu lugemismaitse on üsna seinast seina ja sõltub palju hetkest, emotsioonist ja eluperioodist. Üldjoontes olen ma krimiromaanide austaja, kuid mu raamaturiiulile mahuvad ka filosoofia, akadeemiline kirjandus ja mõned biograafiateosed.
Mind kõnetavad lood, kus on tunda sügavamat sõnumit – midagi, mis paneb südame natuke tugevamalt tuksuma. Mulle meeldib, kui sõnade taha jääb rohkem kui lihtsalt sõnad ja kui raamat jätab ruumi mõtisklemiseks ka pärast viimase lehekülje sulgemist.
Jooga ja kirjutamine on minu jaoks üllatavalt sarnased praktikad. Mõlemad kutsuvad sügavusse, kohalolusse ja ausasse kontakti iseendaga.
Milline lugeja Sa oled?
Ma olen lugeja, kes otsib tunnet ja kohalolu. Mind huvitab, kuidas lugu minus elama hakkab – kas ta suudab mind aeglustada, kaasa võtta ja panna märkama ka seda, mis jääb ridade vahele.
Kuidas jooga ja raamatute kirjutamine Sinu jaoks kokku käivad?
Jooga ja kirjutamine on minu jaoks üllatavalt sarnased praktikad. Mõlemad kutsuvad sügavusse, kohalolusse ja ausasse kontakti iseendaga. Joogas õpin ma olema hetkes, kuulama oma keha ja looma tingimusteta austust enda vastu.
Kirjutamine toimib sarnaselt – ma kirjutan oma seest välja mõtteid, vastuolusid, küsimusi ja müsteeriume. Ühest küljest on see töö ja keskendumist nõudev protsess, teisest küljest aga väga meditatiivne ja vabastav. Nii joogas kui kirjutamises tekib tunne, et ruumi tuleb juurde – ruumi uuele energiale ja selgusele. Mõlemad annavad rohkem tagasi, kui nad võtavad.
Mida võivad lugejad Sinu raamatutest oodata?
Minu raamatutes on valguse ja varju mäng, mille taga on alati midagi sügavamat kui lihtsalt sündmuste jada. Mind huvitab rohkem tunne ja atmosfäär kui pelgalt tegevus.
Soovin, et lugeja liiguks koos tegelastega samas rütmis – aeglasemalt, tähelepanelikumalt. Et loo atmosfäär annaks ruumi märgata nii sisemisi kui väliseid nihkeid ning et lugemine pakuks äratundmist, mitte ainult pinget. Kui raamat suudab tekitada tunde, et midagi jäi veel mõneks ajaks kaasa, siis on ta oma eesmärgi täitnud.
Kas Sul on juba olemas ideid järgmisteks raamatuteks või lased lool edasi minna, kuulates lugejate tagasisidet?
Ideid on. Eldfjorden sündis minu sees suuremana, kui ühte raamatusse mahub. Samas usun, et lugejatel on sellel teekonnal oma roll – mägesid ei liigutata kunagi päris üksinda.
Praegu tunnen, et loominguline aken on avanud end üsna laialt ja tahab jagada oma sisu maailmaga. Edasine kujuneb loomulikus dialoogis loo ja lugejaskonnaga.
Ühel hetkel tahtis see lugu lihtsalt minu seest välja tulla – ja ma lasin tal tulla. Usaldasin protsessi ja elu ennast.
Kust leiad ideesid oma lugudele?
Aus vastus on: igalt poolt. Ma olen vaatleja ja mind inspireerivad eelkõige inimesed. Olgu see ühistransport, kohvik, tänav või töökeskkond – kõik meie ümber on kellegi lugu.
Ideed hakkavad tavaliselt vormi võtma vaikuses, siis kui välised segajad taanduvad ja mõtted saavad rahulikult settida. Sageli juhtub see õhtuti, kui päevane tempo vaibub. Ka loodus ja mets on minu jaoks suur inspiratsiooniallikas – seal tekib selgus, värskus ja uus loomejõud.
Millal tuli mõte kirjanikuks hakata?
Kirjutamine meeldis mulle juba kooliajal. Mulle meeldis filosofeerida teemadel, milles mul polnud veel elukogemust, aga mis mind sügavalt tõmbasid. Noore täiskasvanuna unistasin aeg-ajalt päris oma raamatu kirjutamisest, kuid ma ei mõelnud sellest kui kutsest saada kirjanikuks.
Elu eri paikades ja eri värvingutes elamine andis lõpuks kogemuse ja küpsuse. Ühel hetkel tahtis see lugu lihtsalt minu seest välja tulla – ja ma lasin tal tulla. Usaldasin protsessi ja elu ennast. Täna, kui mu esimene raamat jõuab riiulitele, on see tunne korraga kaunis ja habras.
Kas lisaks krimile on olnud kavatsus ka mõnes muus žanris kätt proovida?
Ma ei vaata selles osas väga kaugele ette. Usun, et lood sünnivad siis, kui on õige hetk. Sahtlisse on kirjutatud nii mõnigi luuletus ja tegelaskuju, kes võiks kuuluda ka mõnda teise žanri.
Kui kunagi tekib tunne, et mõni lugu tahab sündida teistsuguses vormis, siis olen sellele avatud. Praegu on minu fookus Eldfjordenil ja selle maailmal, kuhu olen ise üsna sügavalt kiindunud.
Kes oleks Sinu arust Sinu raamatute lugeja?
Ma arvan, et minu lugeja on keegi, kes austab krimižanri, kuid otsib ehk veidi teistsugust lähenemist. Keegi, kes naudib rännakut, kus emotsioonid ja tunnete maailm on sama olulised kui sündmused.
Ma loodan, et need, kellele selline lugu on mõeldud, leiavad ristuva tee minu raamatutega – ja et pärast raamatu sulgemist jääb õhku väike, vaevumärgatav kaja, mida endaga kaasa võtta.
