Suvi on lõpuks kätte jõudnud ja toob kaasa nii päikeselisi kui ka pilviseid päevi, seega on õige aeg vaadata, millised raamatud rannapuhkuse ja vihmaste ilmade ajaks valmis panna.
Eesti Raamatu usinad töötajad on teinud valiku käesoleval aastal ilmunud ja ilmuvatest raamatutest, mis võiks olla suvelugemise nimekirjas. Raamatuid on igale eale ja maitsele. Kuid valiku teete ikka teie, seega tutvuge meie pakutavaga ka kodulehel
Juune Holvanduse „Klanni võrgus“ on hea võimalus pilgu heitmiseks aega enne ja pärast Eesti taasiseseisvumist. Võta raamat aeda või randa ühes ja ela kaasa noore neiu eneseotsingutele. See on südamlik lugu Eileenist, kes püüab leida oma kohta elus. Ta elab kogu südamest kaasa Eesti taasiseseisvumisele, minnes vastuollu oma perekonna väärtustega, aga tunneb, et jääb ikkagi eestlastele võõraks. Eileeni lapse- ja neiupõlve kaudu avab autor meile tükikese Eesti lähiajaloost.
Lähiajalugu ja pingelisi inimsuhteid käsitleb ka üle kahekümne aasta Eestis ajakirjaniku ja ürituste korraldajana tegutsenud Risto Vuorineni „Vastaskalda kutse“. Tema romaani keskse tegelase, soomlase Ingo Jaakkola kireva ja kohati kahtlase taustaga tuttavate kaudu avaneb mitmekülgne pilt Eestist ja Soomest vana ja uue ajastu murdepunktis. Oluline koht on loos ka muusikal, on ju autor omaaegse Pühajärve Beach Party algataja.
Ükski suvi ei möödu ilma muru niitmiseta. Robotniiduk on tähtis tegija Hugo Vaheri värvikate tegelastega tragikoomilises krimiromaanis „Neljas versioon“. Iga mõrv on tragöödia – ja laipu on selles loos mitu –, kuid rõhk on siiski pigem koomilisel. Asjasse on segatud ka isepäiselt tegutsev tehisaru, mis loole omajagu vürtsi lisab. Raamatu peategelane, elu näinud uurija Thomas Homaś on vääriline partner teistele „suurtele detektiividele“, nii Olav Osolini Samuel Pardile kui ka Gert Kiileri Paul Johansonile. Pärast selle raamatu lugemist on fantaasia lennus ja tuju tükiks ajaks hea.
Mark Twaini “Elu Metsikus Läänes” on täiuslik suvelugemine: võimalus reisida kaugeil mail, samas hõljudes võrkkiiges oma koduaias või pikutades rannas või istudes mõnes suvekohvikus jaheda joogi taga. Viimane valik sobib, tõsi küll, ainult neile, kes on nõus kohvikus raamatut lugedes üksi naerma, sest Twaini kirjutatu on nii vaimukas ja naljakas, et ega see tulemata jää. Samal ajal saab sellest raamatust justkui märkamatult ka väga palju tarkust juurde. Soe soovitus!
Julie Caplini “Väike kohvik Kopenhaagenis” sobib kenasti pika palava päeva õhtusse, kui tekib tahtmine juhe seinast välja tõmmata ja lugeda midagi, mis lahutab meelt ega kohusta millekski. See on klassikaline suvelugemine, kus inimesed on küll omadega hädas, ent leiavad siiski õnne, kus alati lõpuks kõik laabub ja probleemid leiavad lahenduse. Kas pole meeldiv, kui vähemalt raamatus asi nii käib!
Laura Ingalls Wilderi „Väike maja preerias“ – kogu sari (9 raamatut) – on nüüd eesti keeles ilmunud (neist 6 raamatut esmakordselt eesti keeles!) ja pakuvad vanematele lugejatele vahvat taaskohtumist kunagisest samanimelistest telesarjast tuntud tegelaskujudega, noorematele aga põnevat avastamist lapsepõlverõõmudest ja -muredest Ameerikas 150 aastat tagasi. On uskumatu, kui palju on meie elu sestpeale muutunud, alates olmest ja lõpetades sidepidamise- ja transpordivahenditega, kuid põhiväärtused – soojad ja armastavad peresuhted, hoolimine ja sõbralikkus – on ikka au sees. Armas ja südantsoojendav suvelugemine igale vanusele.
Faith Martini „Jõelaeva mõistatus“ sobib randa või suveõhtuks nagu valatult. Sarja kolmandas raamatus toimub tegevus juulikuus Thamesi jõel seilaval ratasaurikul, kuhu väljapaistva välimusega kokk Jenny Starling on palgatud nädalalõpukruiisi külalistele süüa valmistama. Ent nagu ikka, ei tule sulnist laevareisist midagi välja, sest kus on Jenny, on kohe ka mõni kahtlane kuritegu toime pandud. Sedakorda leiab ta ühe reisija surnuna oma toidukapist, ja kokk peab taaskord kasutama oma nutikust, et kurjategija leida. Sest (nagu ikka) on politsei lootusetult valedel jälgedel.
Martin Walkeri „Patriarh“ on politseiülem Bruno sõpradele samuti toredaks suviseks maiuspalaks. Ja miks mitte ka uutele lugejatele, kellele meeldivad muhekrimid, sest uurimise taustal võib lugeja end kujutleda idüllilise Lõuna-Prantsusmaa väikelinna ja lasta end kanda hõrkude toitude, värvikate tegelaste ja mõnusa elu nautimise maailma. Sarja kaheksandas osas peab Bruno lahti harutama paar mõrvalugu ja nendega seotud rahvusvahelised intriigid, mille niidid viivad Moskvast Pariisini, ent loomulikult ei sega see teda nautimast parimaid veine ja suurepärast kokakunsti.
Kui sääsed, kuumus või päikesepõletus nagunii magada ei lase, siis tasub ehk lugemiseks ette võtta midagi karmimat ja lasta end haarata Chris Carteri psühholoogiliselt põnevast krimipõnevikust. Värskeim raamat superuurijast Robert Hunterist kannab nime „Öine jälitaja“ ja ilmselt ei suuda te seda enne hommikut käest ära panna. Los Angeleses leitakse üksteise järel noorte naiste surnukehi, kelle suu ja suguelundid on musta niidiga kinni õmmeldud ja kelle sisse on midagi õudset pandud. Mis viib ühe sarimõrvari sääraste jubedate tegudeni – endine rokimees ja krimipsühholoog Carter suudab selle usutavalt, väga haaravalt ja samas tõepäraselt kirja panna.
Ali McNamara uus teos „Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid“ on tõeline tänapäeva muinaslugu. Kuidas teisiti ikka nimetada olukorda, kus sotsiaalkorteris elavast naisest saab tänu ootamatule pärandile üleöö lossiproua ja varsti on kohal ka sarmikas meesterahvas, kes igati printsi mõõdu välja annab! Teose toon on suviselt soe, raamat pakub mõnusa, ühtaegu nii lõõgastava kui ka intrigeeriva rännaku teistmoodi reaalsusse ning sobib suurepäraselt neile, kellele meeldivad helged mitmekihilised lood.
Suvel armastavad eestlased ikka saari külastada, ent kui saarele asja pole, on juba ainuüksi saareelust lugeminegi kuidagi nostalgiline. Just sellist elamust pakub Jana Maasik oma vahvas suveseikluses „Neetud aare“. Siit saab teada palju põnevat: kuidas elavad ja kõnelevad Lääne-Saaremaa elanikud, kuidas lapsed aarde jälile satuvad, mismoodi seatakse jalule sõbrasuhted ning kuidas tullakse toime uue elukorralduse, kurikaelte ja hädaohuga. Lugemise vahepeal saab pilgul puhata lasta kaunitel mustvalgetel illustratsioonidel. Keelesõbrana meeldib mulle eriti raamatu lõpus olev sõnastik, mis seab kenasti kõrvuti kirjakeele- ja murdesõnad.
Maria Parri lasteraamat „Oskar ja mina“ hoidis mind oma kütkes kaua. See, mismoodi kirjanik suudab võtta mis tahes teema – ka kõige keerulisema – ja käsitleda seda lihtsasti, soojalt ja lastele sobivalt, on imetlusväärne. Eriti suured plusspunktid annan lahedate situatsioonikoomika episoodide eest, millest see võrratu teos suisa kubiseb! Aina pugistasin lugedes naerda, silme ees lahti rullumas pildikesed, üks värvilisem kui teine. Ja kui juba piltidest rääkida, ei saa mainimata jätta, et neid on raamatus endas ka: palju-palju värvilisi illustratsioone, mis sobivad tekstiga suurepäraselt kokku. Tulemuseks on tõeliselt terviklik ja tähelepanuväärne teos.
Krimiklassika, mu arm! Edmund Crispini „Kadunud mänguasjapood“ kuulub põhjusega brittide saja parima krimiromaani hulka! Elegantne, humoorikas, täis vallatuid ja samas intelligentseid vihjeid, mis sobivad ka suurimale kirjandusgurmaanile, muutumata samas tüütuks lihtsama maitsega lugeja jaoks. Oxfordis leiab aset mõrv, millega on seotud kadunud mänguasjapood (teate neid kirikuid, mis vaid kord aastas ühel ööl paariks tunniks järvepõhjast kerkivad ja pahaaimamatuid teekäijaid lõksu meelitavad), luuserist luuletaja ja tema ülikoolis inglise kirjanduse õppejõu ametit pidav ja asjaarmastajast detektiivina kuritegusid lahendav vana semu. Naudi Briti kuldajastut esindavat imelist raamatut võrkkiiges, käeulatuses tassike teed või klaas ingverilimonaadi ja taldrik liivaküpsistega. PS. Viskit ei saa, selle jõi professor Wilkes ära!!
Nüüd, mil koolides algavad suvevaheajad, oleks paras ette võtta Freida McFaddeni „Õpetaja“, mille keskmes on gümnaasiumis paaria seisusse sattunud Addie ja tema õpetajatest abielupaar. Hillitsetult algav lugu aina kogub tuure ja siis tulevad mängu autorile nii omased kavalad nükked ja pöörded, piuh-pats-piraki-põmm, mis panevad vaheldumisi pahameelest õhku ahmima, siis itsitama ja tunnustavalt ütlema: Freida McFadden tegi seda jälle! McFadden naudib oma lugeja ninapidi vedamist ja teeb seda elegantselt ja loomulikult. Eraldi sooviksin ära märkida selle, kui ehedalt on autor suutnud kujutada teismelise mõttemaailma.
Christoffer Holsti „Päikesepaiste ja parmesan“ on suurepärane suvelugemine.
Läänemere ääres Kesk-Rootsi päikese all Öregrundis toimuvatel kokakursustel unistatakse end kuuma Itaaliasse valmistades hõrku roogi ning juues imelisi veine. Vahepeal peab siiski elumuredega rinda pistma, kuid nendest saab üle ja ka puhkus Itaalias ei jää ära.
Christoffer Holsti uue muhekrimi raamatu „Hinnaline saak“ tegevus toimub Vätterni järve ääres. Salapärastest ja seletamatutest asjadest lummatud poolõed Louise ja Lina jälitavad suvises Östergötlandis matkaautoga kurjategijaid ning otsivad kadunud tüdrukut Fridat. Samal ajal tegeleb Louise ka Vadstenasse Itaaliapärase lossihotelli rajamisega, millega kaasneb suupäraste roogade ja maitsvate jookide degusteerimine.
