Olgem ausad — iga eestlane teab, et korralik puhkus vajab vähemalt kolme asja: head seltskonda (mõnikord), piisavalt kohvi (igal juhul) ja ideaalset raamatut (alati!). Olgu sihtkohaks Kreeka rand, Võrumaa suvila või lihtsalt diivan koos pleediga – raamat viib su alati kuhugi, kus ilmselt ei saja vihma või vähemalt sajab väga stiilselt.
Mõni meist seikleb koos mõrvamüsteeriumiga Šotimaa uduväljadel, teine loeb romantilist lugu, mis on kuumem kui ükski selle suve ilmakaart, kolmas veedab aega koos veidi neurootiliste, aga väga elegantsete tegelastega eelmise sajandi Oxfordis. Üks on kindel: raamat, mis su kaasa haarab, võib suve muuta. Kui sa veel ei tea, milline lugemine sel aastal reisikotti pista (või salaja töömeili taha peita), siis ära muretse — meie tööka kollektiivi suvesoovitused on siin, et sind päästa. Oleme igaüks välja valinud raamatu (või autori), mida julgeksime sõbrale soovitada ka siis, kui hiljem tuleb piinlikkustundega silmside katkestada. Kõik soovitused on eriilmelised – täpselt nagu meiegi.
Sukeldu lugemissoovitustesse ja leia oma selle suve lemmik. Või kaks. Või kümme. Me ei hinda.
Liis Lehemets, müügijuht
See raamat haaras mu enda kütkesse juba paari leheküljega ja mida kaugemale jõudsin, seda tugevamaks muutus haare. Teos pole siiani, mõni aasta pärast lugemist, minust lahti lasknud.
„Armastus“ räägib emast ja 8-aastasest pojast, kes kulgevad justkui täiesti erinevas maailmas. Raamat jälgib paralleelselt ja erapooletult nende tegemisi Norra polaaröös. Ema veedab öö juhusliku mehega, poja arvates aga valmistub ema tema saabuvaks sünnipäevaks … Järk-järgult rullub lahti naise igatsus armastuse ja lapse igatsus kodusoojuse järele ning kummagi perekonnaliikme teadmatus teise maailmas toimuvast. Sündmused arenevad aegamisi, kuid vääramatult, ema ja poja vaheline emotsionaalne distants saab üha ilmsemaks ja ebamugavustunne, et kohe-kohe juhtub midagi, aina süveneb.
Teos on meisterlikult kirja pandud. Ühtegi sõna pole puudu, ühtegi pole ülearu. Ei mingit vahtu, etteütlemist, hukkamõistu ega õigustamist, lihtsalt lugu. Ja veel milline! Soovitan neile, kellele meeldib, kui loetu neid puudutab, ja kes naudivad tõeliselt head keelekasutust.
Reet Trummal, laste- ja noortekirjanduse valdkonna juht
Juba augustis ilmub eesti keeles rahvusvaheliselt auhinnatud romaan “Pulmarahvas”– soe ja teravmeelne lugu sellest, kuidas üks täiesti ootamatu kohtumine võib anda elule uue hoo. Tegemist on elujaatava tragikomöödiaga, mida lugedes tahaks kord nutta, kord naerda, kuni avastad end tegelastele kogu hingest kaasa elamas. Raamat poeb naha vahele ja jääb kummitama ka pärast viimast lehekülge.
Loo keskmes on Phoebe- lahutatud, depressioonis akadeemik, kes saabub suursugusesse rannahotelli kavatsusega oma elupäevad lõpetada. Tema plaanid lööb sassi pruut Lila, kes on broneerinud kogu hotelli hoolikalt planeeritud pulmadeks. Kahe naise juhuslik kohtumine käivitab sündmusteahela, mis näitab, kuidas sõprus võib võrsuda kõige ootamatumal hetkel – ja kuidas üks juhus võib avada täiesti uue peatüki elus.
Romaan puudutab sügavaid teemasid nagu depressioon, lein, kunstlik viljastamine ja raseduse katkemine, ent teeb seda viisil, mis ei muutu kuidagi lämmatavaks. Teravmeelne huumor ja eluterve soojus tasakaalustavad raskemaid toone, tegelaskujud on paeluvad ja elutruud, pakkudes ohtralt äratundmisrõõmu. Kindel on see, et “Pulmarahvas” ei jäta lugejat ükskõikseks- emotsioone jagub kuhjaga. Mina igatahes olen elevil, et peagi saame seda lugu nautida ka eesti keeles!
Liis Lehemets, müügijuht
Kes seda teab, mida keegi rannas lugeda armastab. Võib-olla oleks palavuse leevendamiseks vaja midagi jäist, nagu näiteks Ragnar Jónassoni Islandi-sarja? Või selleks, et päikese käes magama ei jääks, midagi põnevat, nagu näiteks Freida McFaddeni “Koduabilise”-sarja? Muud ei jää üle, kui pakkuda seda, mis endale meeldiks: raamatut, mis viib teise aega ja kohta; mida lugedes saab tunda põnevust ja naerda itsitada, ja pärast mille lugemist rannalina liivast puhtaks kloppides on tunne, et maailm on varasemast natuke toredam paik, kus liigub vaimukaid ja säravaid inimesi. Ja see raamat on Edmund Crispini “Kadunud mänguasjapood”.
Kui teile meeldib inspektor Morse’i seriaal – milline stiilne tegevuspaik, Oxford! – ja tore oli ka sellele eelnenud sari, kus peaosas on noor Endeavour Morse, siis tasub astuda veel sammuke tagasi, sinna, kus Oxfordis möllab amatöördetektiiv Gervase Fen, kel puudub küll eelpool mainitud uurija tõsidus, kuid see-eest on olemas tema terasus. Ja kui tõsiselt saabki asjasse suhtuda, olgu pealegi toimunud mõrv, kui ees ootab selline vapustav tüüpide galerii! Loomulikult on siin igaühel oma asi ajada ja sellest sasipuntrast lõngaotsa kätte saamine ei ole lihtne. Eriti kuna Fenil on abiks keskealine poeet Richard Cadogan, kes täpselt nagu dr Watson Sherlock Holmesi kõrval on enamasti kõigest juhtuvast umbes neli sammu maas. Tema jabur lugu sellest, kuidas mänguasjapood, kuhu ta öösel sattus, oli hommikuks kadunud, lükkabki käima pöörase virvarri, mis meenutab kontrolli alt väljunud karusselli – kusjuures selline karussell, oh imet, on raamatus ka tegelikult olemas.
Nii et teile, kellele meeldib Briti huumor, särav keelekasutus, vaimukad tegelased ja hoogne lugu, see soovitus ongi: Edmund Crispini “Kadunud mänguasjapood”.
Mari Tuuling, keeletoimetaja
Meie tänases kiires ja ootamatuid pöördeid täis maailmas, kus väärtushinnangud muutuvad hetkega oma peegelpildiks ja kõige šokeerivamadki uudised ei suuda enam üllatada, on vahel hea aeg maha võtta ja veidi ajatutel teemadel mõtiskleda. Närvid puhkavad ja meeled rahunevad, mõni igapäevane mure või probleemgi leiab leevendust või lahendust. Umbes sama efekt nagu kümneni lugedes, kui tahad rahuneda. Dmitri Merežkovski romaan „Jumalate surm. Julianus Usutaganeja“ on selleks just sobiv teos. Merežkovski käsitleb kultuuride kokkupõrget murrangulistel aegadel, kirjeldades värvikalt üksikisiku saatust antiteeside – paganlus ja kristlus, headus ja kurjus – ristteel. Ta räägib aastatuhandete tagusest ajast, aga lugedes on väga tuttav tunne – milline maailmavaade jääb peale, kelle arusaamad õigest ja valest võetakse omaks? Ja kuidas igaüks meist selles olukorras toime tuleb? Puhas kuld, loe ja naudi!
Tiit Treimuth, tegevjuht
Lühikeses vaheldusrikkas Eesti suves tekib aeg-ajalt igatsus millegi muu järele. Vihmasel pärastlõunal hakkasin lugema M. Walkeri “Templirüütlite viimast saladust” ja olingi hetkega suvisel päikeselisel Prantsusmaal koos St Denis’ muheda gurmaanist politseiülema Brunoga, kes harutas lahti nii mineviku kui ka tuleviku sasipuntraid, sest Bruno arvates pole praegusaja probleemid endisaegsetest kuigi erinevad. Raamat, millesse mõnusalt segatud hõrgutav toit, vein, looduse lummav ilu ning segased suhted vastassugupooltega, on siiski tõsisest probleemist islamiterroristidega, nende tegevuse uurimisest ja likvideerimisest. Boonuseks asjalikud sissevaated Prantsusmaa ajaloo vähetuntud keerdkäikudesse. Köitev lugemine esimesest leheküljest, maiuspala nii krimisõpradele kui ka frankofiilidele.
Politseiülem Brunost on ilmunud eesti keeles õige mitu raamatut, kõik ühtviisi värvikad ja nauditavad.
Helgi Gailit, müügitöötaja
