Kui võtate menukirjanik Jenny Hale’i “Liblikaõeksed” kätte, mõeldes, et tegemist on järjekordse „uute alguste armastuslooga“, kuhu on segatud natuke „peredraamat“, siis te eksite. Tegelikult on see täiesti vastupidi – „Liblikaõeksed“ on nostalgiline peredraama, kus eelkõige tegeletakse leina ja andestusega ning natuke ka armastusega, nagu ühes heas kantrilaulus.
Lihtsa südantsoojendava armastusloo ja õdedevaheliste suhete asemel leiab siit palju rohkem. See teos on esmajärjekorras lugu eneseleidmisest; armastus on teisel kohal. Romaan räägib perekonnast ja õdedest, uute unistuste ja eesmärkide loomisest, teest eneseleidmiseni ning puhtast armastusest. See on raamat, mis viib lugeja endaga kaasa.
Loo peategelased on õed Leigh ja Meredith. Nad on alati olnud täielikud vastandid: Leigh oma eesmärgile pühendunud ja käed-külge-inimene, Meredith aga minemas sinna, kuhu tuul teda kannab, alati rändamas, mitte kunagi ei jää ta kuhugi kauemaks. Leigh nautis vanaemaga koos olemist, kuid Meredith oli alati kuskil väljas. Loomulikult on nende erinevus tekitanud nende vahele konflikte, mille tagajärjeks on aastatepikkune vääritimõistmine ja ekslike järelduste tegemine. Nad on kogu elu selle pärast kannatanud, kuid nüüd antakse neile võimalus taas lähedaseks saada.
Kõige selle taustal on ilus ja õrn armastuslugu. See on küll loo oluline osa, kuid siiski mitte nii tähtis, et varjutada Leigh’ arengu ja õdedevahelise sõpruse tekke lugu. Colton on igas mõttes suurepärane mees, isegi kui ta vahel on natuke äkiline. Tema ja Leigh’ tants teineteise ümber on kaunis ja täiskasvanulik.
See on võluv lugu, mis kütkestab oma nostalgiaga, tuues silme ette unised väikelinnad, kus aeg oleks justkui peatunud. Kõik oleks nagu täpselt endine – aga samas ei ole ka.
„Liblikaõeksed“ on ilus ja võimas lugu armastusest, perekonnast, ühtehoidmisest ja elu õppetundidest. See võib lugejal silmad avada ja panna teda mõtlema oma elu üle, selle üle, mis on tähtis just talle. Jenny Hale on andekas autor, kes paneb oma lugejad nii naerma kui ka nutma, kuid suudab seda teha ilma liialt pingutamata. Leigh’ teekond käib üles ja alla, ning aeg-ajalt võib jääda mulje, et ta ei suudagi hakkama saada kõigi nende saatuselöökidega, mis teda tabavad, kuid nendega tegeledes kasvab ta ka ise tugevamaks ja leiab taas ühenduse nendega, kes talle kõige tähtsamad on.
